ITS – Institute of Tourism Studies, esmaspäev

Hotellis hommikust söönud, asusime eile selgeksõpitud teed mööda kooli poole teele, hoolikalt liiklust jälgides ning ellu jääda püüdes. Maltakad nagu britidki sõidavad ju valel pool teed, ise väidavad nad muidugi, et meie sõidame valel pool. Olgu sellega siis kuidas on, aga eks see neile pikast Briti impeeriumi alla kuulumisest on pärandiks jäänud, nagu ka teine ametlik riigikeel – inglise keel, mida kõik kohalikud räägivad väga soravalt ning tõepoolest vahel lähevad märkamatult ühelt teisele üle. Malta on iseseisev riik alates 1974 aastast, Briti impeeriumi alt vabaks sai ta 1964 ning Maltakad on selle üle väga uhked ning suhtuvad sinusse kohe väga lugupidavalt kui sa juhtumisi seda tead.

Liigeldes Londonis on tee ületuskohtadesse kirjutatud – look right, look left- seda siis meiesuguste jaaoks, kes kipuvad ikka kõigepealt vasakule vaatama. Maltal ei kirjuta seda keegi tänavale, sageli on päris raske leida isegi ülekäigukohta ning see tuleb siis ise tekitada keksides paremale, kindlasti paremale vaadates kuskilt autode vahele ning teise silmaga jägides, et ega ikka vasakult miskit kiiret sulle otsa ei söösta. See võib päris kergesti juhtuda, sest autosid on Maltal palju, tundub, et igal ühel sellest 450 000-st on vähemasti üks ja sellega ta siis kiirustades ringi rallib, ehkki lubatud kiirusepiir ei luba vist pea kogu saarel üle 70 km tunnis sõita. Seetõttu ei jätku ka parkimsikohti ning ega normaalne maltalane ei kipugi turistipiirkondadesse autoga tulema või kui tõesti vaja on, siis võib parkimsikoha leidmisele kuluda päris pikk aeg või jääb ta üldse leidmatagi ning plaanid tuleb ümber teha.

Igaksjuhuks hakkasime kooli poole minema ligi 45 minutit varem, et olla veendunud, et me ära ei eksi ja kindlasti kokkulepitud ajal kohale jõuame. Suure korradamisega õnnestus mul oma telefon hotelli unustada ning sain teha kohe esimesel päeval ka 25 kraadises soojuses väikese sprindi, sest lisaks koolile oli planeeritud päeva teise poolde meie teise partneri Paragon Europe külastamine, milleks oli vaja täpne aeg telefonitsi kokku leppida. Malta Turismiinstituut asus endiselt sama lähedal kui eile ning isegi minu edasi-tagasi spurtimine jättis meile aega veel natuke merd imetleda, mis andis kooli minekule veel erilise võlu. Kooli väravates pidime läbima turvamaja, kus taheti teada, kes me oleme ja miks me tuleme ning sealt suunati meid administratioonilauda, kus kordus sama protseduur ning seejärel paluti meil oodata ning helistati Elaine Cordina Jonesile, kes viie minuti pärast rõõmsalt kohale ilmus ning meid tervitas. Ootamise ajal saime imetleda kõrget kuppelja kujuga klaaslage, mis meenutas mitte visuaalselt vaid ka füüsiliselt kasvuhoonet või talveaeda ning oli päris troopilisee kliimaga. Õpilased, kes meist mööda kõndisid kandsid kõik koolivormi – sinist pintsakut, tumedaid pükse või seelikut ning valget pluusi, palava ilma tõttu mõned küll pinsakut ei kandnud vaid piirdusid pluusiga kuid jätsid sellele vaatamata väga ametliku mulje.

Meie suhted Malta Turismiinstituudiga said loodud sügisel, kui tekkis mõte rannikuturismialast projekti kirjutada ning äsja Maltalt naasnuna tundus see mulle parima turismitööstuse toimimise paigana, kuhu tahaks saata nii praktikante kui õpetajaid, et tõeliselt näha ja tunda, kuidas elab üks maa, kus tõepoolest elatakse turismist ning tehakse selle nimel silmnähtavalt ka koostööd. Hakkasimegi otsima turismierialasid õpetavat kooli ning tänu Kuressaare Ametikoolist saadud kontaktile ning sellele lähetatud partnerlussoovi kirjale tuli üsna pea vastus, et meist ollakse huvitatud ning sedaviisi me Malta üheks partneriks kirjutasimegi. Positiivse rahastamisotsuse järgselt teavitasime teiste hulgas ka Malta partnerit, kes rõõmustas koos meiega leppis kokku sobivad kuupäevad ja lubas sügiseks programmi saata.

Sügiseks oli Malta poolne kontaktisik aga kadunud ning enam ei tulnud temalt kippu ega kõppu, seetõttu tuli käivitada otsimisoperatisoon, sest lennupiletid olid ju suvel kokkulepitud kuupäevadele ära ostetud. Õnneks on abiks sõber internet ning pärast mitmete meilide saatmist ilmus välja Elaine, kes selgitas mulle, et talle eelnenud Geoge olla töökohta vahetanud ning tema asemel tegeleb välissuhetega nüüd just nimelt Elaine, kes meid heal meelel kokkulepitud ajal vastu võtab ning kõike, millest huvitume ka meile näitab.

Seda ta siis kohe ka tegema asus. Algul väheke umbuskilikult, sest nagu pärast välja tuli ei olnud Georgi töötamise ajal koostatud ja allakirjutatud LOI Elaine kätte jõudnud ning seetõttu ei osanud ta seisukohta võtta, miks me täpselt tulime ning äkki on meil veel mingeid salaplaane, mida me meili teel ei ole avaldanud, kuid siiski temalt eeldame. Need kahtlused said aga väga kiiresti hajutatud, sest õnneks oli minul meie LOI ette näidata. Elaine selgitas pärast, et ta arvas, et äkki oleme me leppinud kokku mingi õpilasvahetuse, millest tema ei tea ja nagu pärast selgus, millega nende kool üldse ei tegelegi, sest neil on õpilaste praktikale saatmiseks täiesti oma süsteem ning teiste riikide õpilaste praktika korraldamistega nad üldse ei tegele. Saime siis selguse majja, et tegemist VETPRO projektiga, kus osalejad vaid õpetajad ja need ka ainult meie kaks, kes põlevad soovist näha, kuidas ITS funktsioneerib.

Kõigepealt suundusimegi asedirektori kabinetti, kes meile selgitas, kuidas ITS-s õppetöö käib ning andis meile esmakordselt ka ITS õppetasemete lehe, mida meil edaspidi õnnestus saada kõigilt, kellega kokku puutusime ning mis nädala lõpuks meile ka sama arusaadavaks, lihtsaks ja loogiliseks muutus nagu kõigile neile, kes ITS-s töötasid ning meile nende koolikorraldust tutvustasid. Lühidalt öeldes on Malta koolisüsteem lihtne, loogiline ja läbipaistev – kõik käib step by step ning kõik töötajad oskavad selle sulle väga kiiresti lihtsalt ja väikese uhkusenoodiga ära selgitada. Uhkusenoodiga sellepärast, et kuulates malta õpetajaid ja teisi koolitöötajaid rääkimas oma tööst, tundub, et nad väga armastavad seda, otsivad tõepoolest parimaid võimalusi oma õpilastele ning meelsasti toovad näiteid päriselust. “Malta on väike, sellepärast peame me oma lastele andma võimaluse minna ja õppida, kuidas mujal asjad käivad, muidu arvavad nad, et kogu maailm ongi see saar, kus nad elavad,” – sellist juttu kuulsime nende päevade jooksu palju.

Esimesel päeval nägime palju erinevaid inimesi, kes peavad ITS-s mitmeid ameteid, ning kuulsime pisikest ülevaadet nende tegevusaladest, püüdes mõista ja mosaiigitükkidest tervikut kokku panna, nägime koolimaja, klasse, kööke, kus käib töö kooli oma restoranide klientide heaks, restorane, mis esialgu sulasid kokku üheks suureks kauniks ja hästilõhnavaks pärastlõunaks ning saime kaasa koolibrošüüre, mida kõik, kes meiega vestlesid, kasutasid oma jutu illustreerimiseks. Olles kõige lõpuks läbi arutanud kogu järgenvate päevade tegevuskava ning kohtunud kõigiga, kes meie eest nende päevade jooksul hoolt kannavad, siirdusime edasi meie teise sihtkohta Mostasse, kus asub euroopa projektide asjatundja Paragon Europe, kes kevadel meilt 6 majutusteenindajat hotellidesse praktikale aitab.

Mosta asub Malta keskosas ning on päris suur linn, elanike arvult vist Malta suurim. Mostat tullakse vaatama Mosta katedraali tõttu, sest vaatamata Malta väiksusele võib Mosta kiriku kuppel end lugeda Euroopa kolmandaks suurimaks kupliks (Dome) Rooma püha Peetri ja Londoni püha Pauli katedraalide järel. Mosta katedraalil on lisaks sellele jutustada veel päris oma lugu, õigemini lausa imelugu, mis paneb mõtlema ning imedesse uskuma, mis pole ju sugugi paha, eriti sellisel maagilisel saarel. Teise Maailmasõja aegu oli Malta, Briti kolooniana üheks Itaalia pommitajate sihtmärgiks. Pea kahe aasta jooksul pommitati Maltat, eriti just Valettat, kuid samuti ka teisi paiku. Seda perioodi võrreldakse 16.sajandi Malta suure piiramisega (Great Siege of Malta), sest pommitajad lendasid Malta kohal päev päeva järel. Üks pommidest kukkus Mosta kirikusse ajal, mil kirikus oli 300 inimest, kuid mingil põhjusel pomm ei plahvatanud ning lõhkus vaid katuse. Seega arvatakse, et jumal kaitses Mosta kirikut ja ilmselt ta kaitseski, sest nii palju kirikuid nii väiksel maa-alal ei ole vist ühelgi teisel maal. Maltal nimelt on 365 kirikut, iga päeva kohta üks.

Paragon Europe ja Joseph võtsid meid sõbralikult vastu ning jutuajamine oli huvitav ja informatiivne. Paragon Europe on korraldanud rahvusvahelisi õpilaste praktikaid juba aastaid ning osalenud ka paljudes muudes europrojektides, aidanud kohalikel firmadel välisturgudele jõuda ning vahendanud haridusprogramme. Firmas töötab rahvusvaheline meeskond ning valitseb nooruslik ja uudsushõnguline vaim. Rääkisime võimalikest hotellidest, piirkondadest ning sellest, mida nemad omaltpoolt pakuvad. Tundub, et meie mõttemaailmad sobisid ning asjadest saime aru sarnaselt. Loodetavasti on see positiivne noot meie edaspidiseks koostööks. Eriti meeldis mulle just see, et nende poliitikaks on panna kokku elama eri riikidest noori, et nad hakkaksid suhtlema ja inglise keelt rääkima, sest sellises olukorras ei jää neil suurt muud üle. Tundus, et nad võtavad asja tõsiselt ning teevad seda mitte ainult raha vaid ka fun’i pärast, seda oli tunda ja ma arvan, et nii see ongi.

Esmaspäeva õhtupooliku veetsime Valettas – Euroopa väikseimas pealinnas, mis polegi üldse pealinnaks ehitatud. Valetta on tegelikult ehitatud kaitseehitiseks ning nagu meil edaspidi õnnestus teda ka mere poolt näha, ongi ta kui üks hiiglaslik kindlusemüür – paekivine nagu kõik muu siin Maltal. Kuna Krista oli siin esmakordselt siis tegime jalutuskäigu kindlusevallile, vaatasime Alam- ja Ülem Baracca Aedu ning veendusime, et kõik teed viivad vee äärde niikuinii. Üle vee paistis Sliema oma valgete suurte hoonetega, mis palistavad rannapromenaadi, autoteel sõitsid autode kõrval ka hobusemehed, kes häälekalt omale kliente meelitasid ning Sliema ja Valetta vahelises lahes liuglesid purjekad, paadid ja muud laevukesed. Imeilus, hing lausa laulis sees. Eriti ilus oli veel siis kui pimedus hakkas linnale laskuma ning mööda peatänavat sammudes möödusime teatrist, kus orkester parajasti harjutas viisijuppi „Carmenist“.

This entry was posted in Malta by Heli. Bookmark the permalink.

About Heli

I work at Haapsalu Vocational Education and Training Centre as a Coordinator of External Relations. I am managing international projects and writing blogs about them. I like my work with young people because they make me learn new things all the time. Meanwhile, I like travelling and spend a lot of time in Ireland because of my personal life :)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s