ROC Mondriaan, hotellikool. 3. aprill 2014

Täna külastame Mondriaani hotellikooli, mis asub Haagi kesklinnas. Otsustasime kooli minna jalgsi, sest sinna on vaid 20 minutine  jalgsi retk. Ilm on ilus ja väike jalutusretk pärast kosutavat hommikusööki kulub igati ära. Linnakaart kooli asukoha täpiga pingsalt käes liigume üsna sujuvalt kooli poole. Kohad, millest möödume on juba tuttavaks saanud- kanal, raekoda, raudteejaam jne. Raudteejaama juures pildistame veelkord jalgrataste kolooniat. Rattaid on jube palju ja tekib kahtlus, kas igaühel neist ka enam peremeest on, sest mõned neist on üsna rääbaka ja hooldamata välimusega.  Kuigi siin sõidetaksegi kulunud ratastega, mis on korduvalt üle võõbatud. Selliseis tutikaid sportrattaid , mis brändimärkidega hiilgaksid nagu meil Eestis siin näha polegi.

Jõuamegi kooliukseni ja otsustame sisse astuda. Kohe võtab meid vastu administraatori lett nagu hotellis, kus siis 2 tüdrukut parajasti oma praktilist hotelliteeninduse õppetundi läbi viivad. Üks vanemalt ja teine nooremalt  kursuselt. Õpetaja käib neid aegajalt juhendamas. Kõik inimesed, kes kooli uksest sisse astuvad saavad juhendatud ja viisakalt vastu võetud ka õpilased.

Sealsamas on näha ka restoranikass, baar,  kus parasjagu toimub samuti tund. Põrandal on harkjalgadel külalistele hoiatus ehk teada anne, et ka fuajees toimuvad tunnid.

Administraatorid pakuvad meile kohvi ja paluvad oodata, sest meiega kokku saama pidanud Fred jääb natuke hiljaks. Nii me siin istume ja piilume ümberringi. Näeme et kõrvalklassis õpetatakse juuksureid.

Peagi saabub Fred ja alustame ringkäiku koolis. Külastame õpetajate tuba ja õpetajate kabinette, restorani õppeklasse ja köögilaborit. Silma jääb see, et kõik õppekeskkonnad on hästi sarnased päris töökeskkondadega.

Näiteks on õpilaste garderoobi juures turvatöötajate kabiin, kus õpetatakse praktilist tööd tegema turvatöötajaid.Kõik need õppekeskkonnad on töös, nad ei seisa tühjalt vaid õpilased tegutsevad seal kogu koolipäeva vältel. Tööd tehakse paari või grupi kaupa ja kogu kooli lahtioleku aja. Teeninduse õpilased on ilusasti vormis nagu päris töökeskkonnas ja suhtlevad meiega nagu oleksimegi päriselt hotellis, restoranis või konverentsisaalis. Kui üksi liikusime tuldi küsima, kas saaksime aidata või teed juhatada. Hämmastaski õpilaste vahetu ja tähelepanelik käitumine, mis teenindustöötajale tegelikult väga vajalik oskus.

Saime teada, et kooli oodatakse just erineva rahvusvahelise taustaga õpetajaid, et erinevate rahvustega hakkamasaamist õpilastele õpetada Vahetusõpilased õpivad nii Hiinast kui ka Jaapanist ning oma õpilaste grupid on ka nendes maades. Õpetatakse ka huvilistele hiina ja jaapani keelt.

 

 

 

 

 

Koka õpetaja kasutab tunnis koos lastega nutitelefone. Näieks on neil kasutusel Inglise keelne  koka raamat, kus lisaks trükitud retseptidele ja valmistusõpetusele ka  QR koodid iga toidu juures. Nii saab õpetaja vajadusel ja õpilased õppimise käigus alla laadida videosid ja koos või eraldi vaadata videosid, kuidas mingit kassikalist toitu, kastet jne. tehakse. Meilegi demonstreeriti videot, kuidas majoneesi teha saab.

 

 

 

 

 

 

 

 

Lõpetuseks viidi meid restorani klassi, kus lõuna ajal kohalikule rahvale ette broneeritult 3 käigulist restorani  lõunat serveeriti.

Saime meiegi sellest seekord osa. Üritust väga ei propageerita , käivad nö. vanad kunded ja nende sõbrad. Ega kohti selles restoranis  nii väga palju polegi ja sellega ajab asjad ära. Kui  laiemalt üritust reklaamida saavad päris söögikohad kurjaks ebaausa konkurentsi pärast, sest hinnad on siin  madalamad, kui mujal- 10 EUR kogu lõuna.

Maiustame siin pakutud lõunasöögiga ja siis vaatame veel kuidas õhtuseks pidulikuks vastuvõtuks suupisteid kõrval asuvas õppeköögis valmistatakse.

Zeelandi Ülikool ja rannikuturism 2. aprill 2014

Kolmapäeva hommikul  oli meie esimeseks reisisihiks Schiedami rongijaam, kuhu pidime ise kella 11 kohale jõudma, sest meie reisisaatja Fredi kodu jäi just meie tänase päeva ringreisi eesmärgi, Zeelandi ja meie kodulinna Haagi vahele. Ta oleks meie transportimiseks pidanud kaks korda päeva jooksul  edasi tagasi tühja sõitu tegema, mis on siinmaal üsna aega nõudev tegevus, sest teedel on sageli  tohutud ummikud kuigi vahemaad on lühikesed.

Niisiis olimegi kokkulepitud ajal rongijaamas ja alustasime koos Frediga sõitu mööda rannikut Zeelandi poole. Kesklinnast välja jõudnuna hämmastas meid tohutu õliäri piirkond,  Roterdam ja selle ümbruse sadamad. “Shelli”  gigantsed õlitsisternid katsid tohutuid silmapiiri taha ulatuvaid välju. Siin polnud kahtlustki, et  inimene on kõikvõimas. Araabiamaadest mööda merd  tankeritega kohale  toodud oli pumbatakse suurtesse tsisternidesse, kus kohast  see siis jao pärast mööda torusid edasi peamiselt Saksamaa poole pumbatakse. Teispool põldudel laiutasid Aasia maadest kohale toodud uusi autosid täis tornid. Laevadelt uute autode suurtesse tornparklatesse ümberparkimine pidi mokkamööda töö noortele tudengitele olema.

Fred viskas nalja, et Siin Roterdamis teenitakse raha, Haagis jagatakse seda ja Amsterdamis kulutatakse- vot nii need Hollandlased siin elavad.

Peagi lõppes tööstus ja äri piirkond ja jõudsime puhke ning põllumajandustsooni. Siinse piirkonna elanike ees seisev põhiline ja kõiki haarav ühine mure on metsiku mere ja inimeste koostöö ja sellelt pinnalt kõiki rahuldava elukeskkonna loomine. Selle nimel teevad koostööd koolid, ettevõtted, valitsus ja elanikud kellel siin kodu on. Püütakse leida lahendust, kuidas kaitsta ennast üleujutuste eest rannikualal ja sellest kõigest veel tulu teenida. Sellest kõigest kuulsimegi Zeelandi ülikooli turismi valdkonna juhilt Margot Tempelmanilt. 

Enamus õpetajaid koolis teevad ka uurimistöid ettevõtete tellimusel  lisaks tundide andmisele. See on üks põnevamaid viise, kuidas koolitööd ja õpetamist omavahel miksitakse ja õpetajad reaalse tööeluga väga hästi kursis hoitakse ja roosteminekut välditakse.

Näiteks on külastatud Zeelandi ülikooli juures üks labor, kus tööandjate soovil kasvatatakse, aretatakse  ja uuritakse, millised vetikad on merekarpide ja austrite kasvatamiseks kõige sobilikumad. Lisaks kasvatakse katseklaasis sääski, et kaladele paremat toitu saaks kunagi tootma hakata. Seda aitavad teha õpilased bioloogia tundides.

Seotud on see ka turismiga, sest mereande on ju  ka restoranidele vaja.

 

 

 

Keskkonainimesed rõõmustavad ka, sest austrite kasvatus koos vetikate kasvatusega tugevdab tekkivate rihvide näol rannakindlustust. Nii ongi kõik näljased hundid söönuks saanud ja lambad terved.

 

 

 

See on vaid üks näide, aga selline mõtteviis, kus kaudselt seotud tegelased omavahel tihedalt koostööd teevad on siin kandis valdav, selle oleme Fredi juttu kuulates selgeks saanud.

Siinsamas koolis peetakse meile pikk loeng ka täpsemalt sellest, kuidas ja millised firmad kooliga koostööd teevad ja mis kasu nad sellest lõikavad ja kuidas kool oma teadustööd seeläbi arendab.

 

 

 

 

 

Üks huvitav ja arendatav majandusharu, millest meie pole siiani kuulnudki on (aqvaculture) meremajandus. Seda silmas pidades   just meres elavate taimede ja loomade kasvatuse näol.

 

 

 

 

 

Oli tõeliselt huvitav ja silmaringi arendav päev. Miks ka mitte rannikuturismi veidi laiemalt ja sellise mätta otsast arendada.

“Zandmotor” ja Kijkduini luited – retk loodusesse. 1. aprill 2014

Tänasel hommikul ootas meid hotelli fuajees juba terve trupp kohalikke turismiõppureid koos kahe õpetajaga. Õpilased on siin väga viisakad, alati tervitatakse kättpidi ja “small talk” tuleb ka ilma suurema pingutuseta välja.

Ronime üheskoos kohalikega kooli poolt selleks päevaks renditud väikesesse bussi. Bussijuhiks on meil eelmisel päeval juba tuttavaks saanud õpetaja Thom de Groot. Vahemaad linnade ja külade vahel  on Hollandis alati lühikesed , sest maa ise on väiksem kui Eesti, aga elanikke väga palju, 16,7 miljonit. Nii jõuamegi üsna kiiresti  äärelinna, mereäärsesse Kijkuini piirkonda, mis on üks rannaturismi keskus. Külastame metsatukka, mis on nende jaoks oluline atraktsioon ja vaikuse nautimise koht linnaläheduses. Siin käiakse niisama jalutamas, koeri jooksutamas või ise tervisespordiga tegelemas.  Lisaks on siin liikiderikas taimeriik.  Nägime ka kohalikku koeralasteaia rühma, 15 erinevas kaalurühmas ja -disainiga lemmiklooma  jalutasid koos kasvatajaga. Ulakamad isendid olid muidugi kimpu seotud ja neid sai kasvataja vajadusel enda poole sikutada. Flegmaatilised isendid liikusid aga vabalt ringi ja kulgesid ise rühmal sabas.

 

 

 

 

 

 

 

 

Pärast loodusretke külastasime kohaliku kooli praktikabaasi, NH hotelliketti kuuluvat Atlantic Hotel Kijkduini. Põnev oli selle hotelli all keldris olev liivapark , kus liivalosside ja muude liivast kujude  ehitajad  käivad aegajalt võistlusteks harjutamas. Siinkandis on see üks oluline turismiatraktsioon kevad-suvel.

Hotelli kõrval rannas asus rannapromenaad koos shopingu ja söögikohtadega. Siia me suundusimegi, sest aeg oli lõunat süüa ning meie võõrustajad tahtsid meile midagi hollandipärast pakkuda, milleks seekord olid kohalikku laadi pannkoogid. Valikus olid magusad ja soolased, suured ja väikesed pannkoogid. Täidise sai igaüks ise valida ja seda ei segatud taignasse vaid jäeti alumise ja ülemise kihi vahele.Pannkook oli seejuures suhteliselt  õhuke. Sink ja juust pandi  koogi kihtide vahele viiludena, mitte ei lõigatud neid kuubikuteks nagu tavaliselt tehakse.

 

Kõhud punnis asusime jälle teele, seekord sihiks “zandmotor”,  üks Hollandi teadusaavutuste lipulaev. Maa on siinkandis kõrgelt hinnas , sest teda on lihtsalt liiga vähe arvestades inimeste arvu. Mureks on seegi, et meri  tahab ka veel mõnelt poolt kallast endaga kaasa viia.  Nii mõtlevadki nupukad Hollandlased igasugu trikke välja et probleemi lahendada. “Zandmotor” ongi üks uus ja suur projekt, kus merepõhjast liiva rannakindlustuseks üles tõstetakse ja seejuures veel tuulte suunda ära kasutatakse ning loodus inimestega  koostööd teeb ja kallast juurde kasvatada aitab. Liiva alla on igasugu kaldatugevdusi maetud. Pealtnäha tundub aga kõik lihtsalt ilus ja lõputu liivasaareke. Seda mudelit ja tehnoloogiat kavatsetakse ka teistesse riikidesse üle maailma laiendama hakata, kui kõik lõppkokkuvõttes toimima jääb. See on siin üks tähtis eksperiment ja kohalike inseneride järjekordne imetegu.

Ei saa muidugi märkimatta jätta et ekskursioon rannaliival toimus päikesepaistes ja paljajalu  ning õhutemperatuur oli 20 C lähedal. ( hommikul kurtsid töökaaslased Eestist telefonis just järjekordse lumesaju, -7C ning hommikuse autoakende jääst kraapimise üle)

Kohtumine Haagiga, 31. märts 2014

Pärast pikka päeva Amsterdamis saabusime tunniajase rongisõidu järel Haagi. Siin võttis meid vastu pühapäevaõhtune uut töönädalat sissejuhatav ja küünla- ning laternatevalguses sumisev kesklinn, kus vanad sõbrad soojal kevadõhtul viimaseid hetki koos veetsid.
Väsinud ja õnnelikena jõudsime imelisse kesklinnahotelli Corona, mis asub väikese väljaku ääres.
Ootamatult saabus hommik ja nagu kokkulepitud ootas meid hommikul hotelli fuajees rõõmsameelne Fred Klingeman, kohaliku Mondriaani kooli rahvusvaheliste suhete koordinaator. Tänase päeva plaaniks oli kohtumine igasuguste tegelastega koolis.

Kõigepealt jutustas meile Fred koolisüsteemist Hollandis ja näitas erinevaid skeeme, tabeleid ja mitmesuguseid  numbreid ilusasti ettevalmistatud Powepointist, mille saime ka kaasa kodus teistele näitamiseks.

Järgmine esineja oli Gerdi Edens kes rääkis meile, kuidas nad õpilasi praktikale saadavad ja milliseid paberid nad selleks täidavad ning kuidas üldse koostöö kooli, praktikakoha ja õpilase vahel toimib. Saime kaasa ka erinevaid blankette ja juhendmaterjale, mida õpilased ja õpetajad siinkandis peavad järgima.
Nüüd oli aga kätte jõudnud keha kinnitamise aeg. Asusime ümber õpetajate tuppa suure laua taha erinevaid võileibu nosima. Õpetajate jutust selgus, et Hollandi lõunasöök koosnebki sageli just kukli vormiga võileivast- saiast, mille vahele on poetatud natuke sinki, juustu ja kapsalehti.

Peale lõunat jätkasime klassiruumis taas oma uurimistööd. Nüüd tegi meiega tutvust turismiõpetaja, kõige noorem õpetaja koolis, Thom de Groot.
Naerusuine Thom jutustas meile lugusid siinse piirkonna turismi eripäradest, sihtrühmadest, loodusest ja sellest, kuidas nad õpilasi treenivad.
Saime teada, et kõige rohkem on neil Saksa turiste ja ka enda, Hollandi inimesed, armastavad vahel siinse kauni liivarannaga mere ääres puhkamas käia. Suur osatähtsus on aga äriturismil, sest Haag on tuntud Euroopa Liidu ametnike kogunemise ja töötamise kohana. Siin asuvad: Rahupalee; Rahvusvaheline Kohus; Jugoslaavia Kriminaaltribunal, Keemiarelvade Keelustamise organisatsioon ja Hollandi kuninga residents. Linnavalitsuse hoone on omaette vaatamisväärsus, mida hüütakse “jää paleeks” , see on suure aatriumiga hoone, kus on ringiratast erinevad asutused ennast sisse seadnud, alates linnavalitsusest, raamatukogust, infopunktist kuni saalideni, kus registreeritakse abielusid. Haagis asub üle 150 rahvusvahelise organisatsiooni.

Sageli saavad siin kokku riigipead ja arutavad kogu maailma jaoks olulisi asju. Põhjuseks on see, et Holland ja Haag asuvad täpselt Euroopa südames ja siia on lihtne ja kõigile võrdselt lühike maa tulla. Haagi ja tegelikult kogu Hollandi inimesed on harjunud sellega, et siinsamas nende koduukse ees liiguvad inimesed, kes otsustavad kogu meie planeedi jaoks olulisi asju. Ülikeerulised ja erilised asjad siin maal tunduvad normaalsed ja tavalised. Ka kohalikud inimesed on arukad ja tundub, et asju ei lahendata süvenematta vaid keeldude ja käskudega vaid suudetakse ka probleemidele otsa vaadata, neid laiemalt, sügavamalt ja kaugemalt nii eest kui ka tagant uurida.

Kuulanud ära õpetajate jutud läksime külastama koolile strateegiliselt olulisi koostööpartnereid, turismiinfopunkti (www.denhaag.com) ja praktibaasi NB Haag hotellis.

30. märts 2014 Päev Amsterdamis

Startisime Haapsalust kell 3 ja kohe sai kell ka 4.  Tänu kellakeeramise protseduuridele sai ka natuke rohkem adrenaliini hommikuse-öise ärkamise kõrvale. Kuidas kella äratama panna, kui samal ajal üks tund kaduma läheb oli paras pähkel läbi närida.

Lennujaama saabudes selgus, et pagasit ei ole meil kaasa võtmiseks ette nähtud, kuid ka seekord sai jonnakus  võidu ja  väikese tasu eest jõudsid ka meie parajalt paksukesed kohvrid lennukisse. Estonian Airi traditsioonilisele teenindusele vaatamata saabusime juba varahommikuks Amsterdami lennujaama. Lennujaamast sibasime kohvritega rongile ja sealt Amterdami kesklinna. Paigaldanud oma pagasi rongijaama  varakambritesse liikusime magamatusest uimastena sama unisesse alles virguvasse pühapäevahommikusse Amsterdami vanalinna.

Ootamatult leidsime ennast värskelt ööelu näinud, romantilistelt kitsukekestelt ja kanalitega läbipõimitud tänavatelt, kus liikusid seljakottide ja muu mudruga varustatud pikakasvulised meesteseltskonnad, sekka ka mõned paarikesed hommikuvalgust nautimas. “Kohvi shoppidest” imbus õhku aroome , mis on  korralikule Eestlasele tundmatud. Rahvas ärkas ja nautis tänavakohvikutes esimest kohvi või põõsast äsja lõigatud  piparmündiokstest valmistatud teed. Peremeest ootavad keskealised tuunimatta jalgrattad palistasid kõnniteid ja  mõned varasemad kohalikud jalgrattasõltlased sõelusid elegantselt oma aparaatidega jalakäiate vahel.

Parkisime ka ennast ühele päikesepoolsele kanaliäärsele kohviku diivanile ja lasime ennast vastu tõrkumatta olustiku voolul kaasa viia.

Enna ja Kersti