Tänasel hommikul ootas meid hotelli fuajees juba terve trupp kohalikke turismiõppureid koos kahe õpetajaga. Õpilased on siin väga viisakad, alati tervitatakse kättpidi ja “small talk” tuleb ka ilma suurema pingutuseta välja.
Ronime üheskoos kohalikega kooli poolt selleks päevaks renditud väikesesse bussi. Bussijuhiks on meil eelmisel päeval juba tuttavaks saanud õpetaja Thom de Groot. Vahemaad linnade ja külade vahel on Hollandis alati lühikesed , sest maa ise on väiksem kui Eesti, aga elanikke väga palju, 16,7 miljonit. Nii jõuamegi üsna kiiresti äärelinna, mereäärsesse Kijkuini piirkonda, mis on üks rannaturismi keskus. Külastame metsatukka, mis on nende jaoks oluline atraktsioon ja vaikuse nautimise koht linnaläheduses. Siin käiakse niisama jalutamas, koeri jooksutamas või ise tervisespordiga tegelemas. Lisaks on siin liikiderikas taimeriik. Nägime ka kohalikku koeralasteaia rühma, 15 erinevas kaalurühmas ja -disainiga lemmiklooma jalutasid koos kasvatajaga. Ulakamad isendid olid muidugi kimpu seotud ja neid sai kasvataja vajadusel enda poole sikutada. Flegmaatilised isendid liikusid aga vabalt ringi ja kulgesid ise rühmal sabas.
Pärast loodusretke külastasime kohaliku kooli praktikabaasi, NH hotelliketti kuuluvat Atlantic Hotel Kijkduini. Põnev oli selle hotelli all keldris olev liivapark , kus liivalosside ja muude liivast kujude ehitajad käivad aegajalt võistlusteks harjutamas. Siinkandis on see üks oluline turismiatraktsioon kevad-suvel.
Hotelli kõrval rannas asus rannapromenaad koos shopingu ja söögikohtadega. Siia me suundusimegi, sest aeg oli lõunat süüa ning meie võõrustajad tahtsid meile midagi hollandipärast pakkuda, milleks seekord olid kohalikku laadi pannkoogid. Valikus olid magusad ja soolased, suured ja väikesed pannkoogid. Täidise sai igaüks ise valida ja seda ei segatud taignasse vaid jäeti alumise ja ülemise kihi vahele.Pannkook oli seejuures suhteliselt õhuke. Sink ja juust pandi koogi kihtide vahele viiludena, mitte ei lõigatud neid kuubikuteks nagu tavaliselt tehakse.
Kõhud punnis asusime jälle teele, seekord sihiks “zandmotor”, üks Hollandi teadusaavutuste lipulaev. Maa on siinkandis kõrgelt hinnas , sest teda on lihtsalt liiga vähe arvestades inimeste arvu. Mureks on seegi, et meri tahab ka veel mõnelt poolt kallast endaga kaasa viia. Nii mõtlevadki nupukad Hollandlased igasugu trikke välja et probleemi lahendada. “Zandmotor” ongi üks uus ja suur projekt, kus merepõhjast liiva rannakindlustuseks üles tõstetakse ja seejuures veel tuulte suunda ära kasutatakse ning loodus inimestega koostööd teeb ja kallast juurde kasvatada aitab. Liiva alla on igasugu kaldatugevdusi maetud.
Pealtnäha tundub aga kõik lihtsalt ilus ja lõputu liivasaareke. Seda mudelit ja tehnoloogiat kavatsetakse ka teistesse riikidesse üle maailma laiendama hakata, kui kõik lõppkokkuvõttes toimima jääb. See on siin üks tähtis eksperiment ja kohalike inseneride järjekordne imetegu.
Ei saa muidugi märkimatta jätta et ekskursioon rannaliival toimus päikesepaistes ja paljajalu ning õhutemperatuur oli 20 C lähedal. ( hommikul kurtsid töökaaslased Eestist telefonis just järjekordse lumesaju, -7C ning hommikuse autoakende jääst kraapimise üle)
