KAAKKO 135˚

Alustasime oma päeva külaskäiguga Cursorisse, mis on sarnaselt meie LAK-ile maakonnas alustavate ettevõtete toetamiseks mõeldud asutus ja koordineerib ka kohalikke turismiprojekte ning koostööd. Selle piirkonna turismi turunduse tunnuslause on KAAKKO 135˚, mis on 2012. aastal välja töötatud. Ajasime turismivaldkonna juhi Sanna Nikkiga juttu kohaliku turismi arendamisest ja eesmärkidest – põhiline tulevikusuund on loodusturismiga seotud paigad ja tegevused, samas tõdetakse peamise sihtrühmana Vene turiste.
Lõunatasime Katariina kampuse õpperestoranis, kus toitu valmistasid ja teenindasid täiskasvanud õppijad, kellest osad olid ümberõppes, aga osad ka alustasid erialaõpinguid. Pea enamus neist olid kooli jõudnud Töötukassa suunamisel. Kõigil õpilastel oli individuaalne õppekava ning sellest tulenevalt erinevad ülesanded ning õppe pikkus (3 kuust kuni aastani). Alustati 3 nädala teooriaõpingutega, seejärel tehti 4-5 nädalat kooli õppeköökides praktilist tööd ning peale seda 4 nädalat ettevõttepraktikat. Võimalik oli valida ka laevakoka eriala – sel juhul tehti ettevõttepraktika laeval.

Meie päev jätkus Langinkoski keiserlikus kalastusmajas, kus 19.sajandil suvitas 10 erineval korral Vene tsaar Aleksander III oma perega. Tsaari teenijad püüdsid võrkudega Kymi jõest sumpadesse hiiglaslikud kalakogused, mis saadeti tsaarile Peterburi poole teele. Paraku ei julgenud tsaaripere suvemajas kordagi ööbida, vaid saatis ööd mööda oma laevas!
Meie Kotka tuuri lõpetas Maretariumi (Läänemere akvaariumi) külastus. Oli ihana matka!

Neljapäeval

Täna vaatasime ringi Malminki õppekompleksis (mis asub väga lähedal meie hotellile), kuidas on korraldatud täiskasvanute õpe. See on väga läbimõeldud ja riiklikult koordineeritud. Täiskasvanud on kas õpipoisiõppes, tulevad töökogemuse põhjal kooli kutseeksamit sooritama või asuvad kutsekooli juures korraldatud sisserännanute keeleõppe koolitusele. Õpipoisiõppest 20 protsenti toimub koolis, ülejäänud töökohal. Kutsekoolis on vägevad seadmed ja töökojad metallitöö, ehituse ja puutöö õpetamiseks. Meid juhendas Malminkis rahvusvaheliste suhete koordinaator Paavo Ahosola – Ekami kooli rahvusvaheline koostöö lähtub suures osas kooli strateegilistest eesmärkidest antud õppeaastal. Täiskasvanud tulevad kutsekooli enamasti Töötukassa suunamisel ja on seotud toetuse saamisega. Samuti peavad sisserännanud osalema keelekoolitusel (1,5- 2 aastat tavaliselt kestab see) ning kodakondsuse saamiseks sooritama B1 keeletaseme eksami. Soome keele teise keelena õpetaja Riitta Mielonen on väga suure kogemusega – töötanud 20 aastat sisserännanute keeleõpetajana ning tutvunud selle valdkonnaga Saksas, Rootsis, Norras. Hämmastas, kuivõrd põhjalikult ja süsteemselt on korraldatud riiklikul tasandil sisserännanute integreerimine ühiskonda. Peale ametlikku osa rühkisime läbi võsa “koju” ja võtsime esimest korda aja pühenduda shopingule. Ahjaa, neljapäev on ju hernesupipäev kogu Skandinaavias, nii et lõunaks ikka hernesupp.

Kalad, meri ja meremuuseum

Alustasime kolmapäeva (turupäev!) korralikult Karhula keskturul hommikukohvi juues ja possot süües – tore rasvas küpsetatud suhkrune pärmitaina plätsakas, millel endisaegadel olnud ka põrsa jalad all. Muidu turg nagu turg ikka – riideid ja natuke söögikraami ka. Seejärel siirdusime lõhe- ja siiaretkele. Kalad jäid küll meist vahusesse Kymijõkke, kuid meie saime elamusi Siiakose vaadetest, Korkeakoski Kalastuskievarilt (kalastustarvete pood, kus müüdi kalastuslubasid ning söögituba). Seal maiustasime lõunaks sidruni- ja apelsinimarinaadis räimerullide ning Janssoni kiusatusega. Siinmail jõe ümbruses on endisel ajal olnud ulatuslikud vabrikukülad: klaasitehas, paberitehas, millest tänaseks töötab veel papirulle tootev paberivabrik ja hüdroelektrijaam. Kogu Kymijõe äärne ala on orienteeritud kalastusturismile ning leiduvad ka kalastusgiidid, rääkimata arvukatest kalastusalastest trükistest. Külastasime Ekami kodumajandusõpetaja Erja Pohjuga vabatahtlikku tuletõrjeühingut, mis toimetab juba 85 aastat. Selle liikmeks olemine on auasi. Tiirutasime Hirssaarel umbes 10 aasta tagusel elamumessi alal, kus nüüdseks on paljud Soome pered endale kodu sisse seadnud.

Pärastlõunal kohtusime Koteko õppekompleksis Ekami rektori Sami Tikkasega, kes andis meile ülevaate kontserni tööst ja erialadest. Kinnitasime, et oleme mõlemalt poolt huvitatud edasisest koostööst. Vaatasime ringi õppeköökides ja õpperestoranis ega jõudnud ära imestada, millised mastaapsed pinnad ja seadmed on õppetöö kasutuses!

Õhtupoolikul keerutasime merelinna Kotka parkides (samavõrd võiks Kotkat pidada parkide linnaks) – Katariina Meripuisto, Sapokan Vesipuisto oma ülespumbataud veega kose, Jaapani aia ning rohkete skulptuuridega. Imelised vaated! Õhtu lõpetasime suurejoonelises 2008. aastal ehitatud Wellamo Merikeskuses, milles asuvad nii Kymenlaakso kui ka Soome meremuuseum. Taustaks mängis aatriumis kaunis kontsert ja muljeid kogunes Soome mereajaloost siit- ja sealtpoolt Soome lahte….

Ülle ja Aili

Cateringist käsitööni

Soomlaslikult varane, hall ja vihmane hommik. Teekonda alustasime Haminasse – linn, mis võlus kohe oma pika ajaloo ja vanalinnaga. Linn kasvas välja bastionist ja tänavad hargnesid kui kaheksa võrdväärset kiirt. Koolis ootas meid vitaalne koka eriala õpetaja Hannele, kes tõmbas meid suurköögi keerisesse – laod, õppeköögid, teenindusklassid ja õppekavad. Ülevaate saime koka õppe muutustest sh ka suund suurköögis suurema külmutatud ja poolfabrikaatide kasutamise suunas.

Turismiteeninduse õppes oli suur osakaal majutusteeninduse õppel, milles nad peavad sooritama osaoskuse eksami (toakoristus, vastuvõtutöö ja hommikusöögi valmistamine). Teised suunad on klienditeenindus (võib sooritada kasvõi riidepoes), turism ja turundus,  giiditöö. Õpilased ise hindasid oma turismiteeninduse õppes vaheldusrikkust.

Suunurgad tõstis meil kõrgele “kiiktooli” meetod. Õpetajate toas õpilastega neljasilmavestluse läbiviimiseks oli asetatud kiiktool – sellele kippusid õpilased ise istuma, kuid eesmärk oli, et toolil kiikumine rahustab õpilast ja sunnib vaikselt kiikudes kaasa noogutama õpetaja “taktikepile”.

Lõuna koolisööklas. Õpetajate lõuna 6.10   Nii et pole põhjust meie köögis kurta !!! Õpilastele söök tasuta, nagu meilgi.

Pealelõunane aeg tutvusime erinevate artisani valdkondadega – tekstiilitöö, puulaevaehitus ja õmblus. Klassikaline tikkimine, heegeldamine ja käsitsikudumine kuulub õmbluseriala suuna osaoskuse juurde. Praktikakohtadeks väga erinevad võimalused – vaba aja keskused, vanadekodu ringijuhendajad, üldhariduskoolide käsitööõpetajate abilised….

Üllatas iga osakonna suur huvi meie kooli vastava osakonna külastuse vastu. Sügishooajal on oodata Soome õpetajate invasiooni HKHKsse. Huvi oli sügav ja siiras.

Päeva lõpetasime “ranskalaistega”, kuna vihm nullis muud plaanid.

Aili ja Ülle

Praktikaettevõtted rannikul

Alustasime päeva korraliku hommikusöögiga, milles olid esindatud kaerahelbepuder vaarikamoosiga, karjala pirukad ja kadakamarja  marinaadis heeringad. Seejärel sai võetud suund mere poole Santalahti hotelli, mis on ühtlasi Etelä-Kymenlaakson Ammattiopisto lepinguline praktikaettevõte – lihtne hotell Kotka linna lähistel liivarannal. Kohtusime hotellis turismiteeninduse 2. kursuse õpilase Millaga, kes tegi toakoristust. Milla oli teinud kokkuleppe ka juba suvel töötamiseks, sest antud piirkonnas on turismisektori töö põhiliselt suvehooajal nagu meilgi. Hotelli kõrval oli teisele firmale kuuluv väga ulatuslik kämpingukompleks, milles leidus golfiväljak, autokaravanide peatuspaik ning üliäge saunakompleks, mis oli ehitatud kalju sisse.

Lõunastasime Kotka kalasadama Kalamajas, süües soomepärast selget lõhesuppi.

Pealelõuna veetsime tervishoiu- ja sotsiaaltöö õppekompleksis Katariina kampuses. Saime ülevaate antud valdkonna õpingute korraldusest ning külastasime põgusalt ka õppetunde ning praktilise töö õppelaboreid – Soomes on selles valdkonnas õppe läbiviimine ja tingimused küll maailimatasemel, kadedaks teeb, et meil on sellele tasemele jõudmiseks ilmselt veel pikk tee ees.

Pärastlõunasse mahtus veel tutvumine Kotka parkidega – Kotkat võiks peaaegu nimetada parkide ja skulptuuride linnaks. Õhtusöögi elamusele andsid oma aktsendi aura juust ning suitsutatud põhjapõdra liha. Mmmm… Homne päev algab varakult nagu Soomes tavaks.

Aili ja Ülle

Sujuvasti Suomeen

Hei!

Siin me nüüd oleme – 3 x 2 tundi sõitu – ja oledki Karhulas. Sutsti Haapsalust Tallinna ja järgmised 2 tundi “laivamatka” andsid tunnistust sellest, et Eesti on endiselt kõva turismimaa, laev oli soomlasi täis. Kiidame soomlasi ja Soomet, et neil on loodud niivõrd mugav trammiühendus Länsisadamast Helsinki kesklinna.

Meie teekond jätkus ühest maailma modernsemast bussijaamast Helsinkis Kamppis (tolle kodulehe andmetel on see nii ja meie selles ei kahtle), kust iga päev väljub üle 700 kaugbussiliini ja samapalju saabub.

Helsinki – Kotka sõit pakkus sujuvat sõiduelamust (tasuta soomekeelsed ajalehed, küll mõningase tasu eest jooke – vesi 2 EUR  ja shokolaad 1 EUR – ostu võimalust) ning inimtühja kivirohket vaatepilti – mõne harva põllulapi ümber kõrgusid kivimüürid ja keegi oleks nagu külvanud metsaalused kive täis.

Aga peagi visati meid Karhulas bussist tuulepealsele maale ja nuusutasime nelja ilmakaarde tuult, kuhupoole võiks meie Cumulus hotell küll jääda. Päästev naistaksojuht ulatas meile oma abikäe ja hotell paistiski silmapiiril.

Õhtu hakul jõime hotellis meie Etelä-Kymenlaakson Ammattiopisto turismiõpetaja Airi Leinoga kohvi (talo tarjoo) ja tutvusime eelseisva nädala programmiga. Tõotab tulla põnev nädal.

Aili ja Ülle

Tagasi koju 5.aprill

Tagasisõidupäev. Meie vastuvõtja Elisabetta tuli meile hotelli järele ja sõidutas meid rongijaama. Taas kolmetunnine sõit Milanosse. Väike bussisõit läbi Milanio Linate lennujaama. Lennujaamas kuulsime ka esimest korda nädala jooksul eesti keelt. Sama lennuga sõitis ka grupp suusatajaid. Esimene lend viis meid Frankfurti, kust 20.30 algas sõit Tallinna. Kell oli üle südaöö, kui saime pagasi ja kohtusime lennujaamas Ennat ja Kerstit, kes tulid sama projekti lähetusest Hollandist. Kodust Haapsalut tervitasime pool kolm öösel.

Ülikoolilinn Pisa 4.aprill

Selle päeva hommikupoolikul oli meil pisut vaba aega. Tutvusime omal käel linnaga, tuletasime meelde meile räägitut ja orienteerusime kooli. Koolis vestlesime erinevast rahvusest õpilastega. Huvitav oli kuulata nende tulevikunägemust.
Pärast lõunat toimus meil ekskursioon Pisassse, kus giidiks oli inglise keele õpetaja Sara, kes septembris tuleb ka Eestisse. Pisasse viis tunniajane rongisõit, mis vahetas ära maastiku. Mägisest alast sai tasane Toskana. Aknast võis imetleda kuulsaid marmorikaevandusi mägedes.
Pisas saime väga põhjaliku ülevaate paikkonnast. Pisa on noorte linn-kolledžid, ülikoolid. Ülikool, kus on õppinud Itaalia kõige kuulsamad poliitikud ja majandustegelased. Pisa kuulsaim turismiobjekt on muidugi väljak, kus asub kuulus torn. Aga lisaks tornile on seal ka katedraal, mis on täis ajalugu ja kunsti. Muljeid ja emotsioone täis ekskursioon meie jaoks. Imetlesime ka oma giidi, kes võinuks küll tunde igast väiksemastki objektist rääkida.
Õhtul toimus hüvastjätuõhtusöök ja kokkuvõtete tegemine ühe väikese mägiküla kohaliku toidu restoranis. Peakokaks oli omanik, kellest oli palju kiitvaid artikleid ilmunud ka kohalikus ajakirjanduses. Õhtusöögilauas jätkus ikka jutt kooliteemadel.

Genova – Liguuria keskus 3.aprill

Sel päeval külastasime Itaalia üht vanimat ja kuulsamat linna – Genovat. Linna sõitsime rongiga. Reis kestis veidi üle tunni. Tegemist on Liguuria provintsi keskusega. Kõndisime mööda kitsaid (väga kitsaid) tänavaid, uudistasime kuulsat sadamapiirkonda. Viimases oli väga palju õpilasekskursioone, sest seal asub ka turistide lemmikobjekt –akvaarium. Sadamapiirkonnas hakkas silma ka hästi palju immigrante.
Uurisime lähemalt UNESCO maailmapärandisse kuuluvaid palatsosid, kuulsa meresõitjaga seotud paiku, kirikuid ja muid põnevaid vaatamisväärsusi.
Meid üllatas tänase päevani väga hästi säilinud ja hoitud arhitektuur, eriline tänavavõrgustik ja immigrantide rohkus.

Külastame tunde 2.aprill

Hommik algas väikese seiklusega seoses bussitranspordiga. 10.30 jõudsime siiski õnnelikult kooli. Meid tervitas juba tuttav õpilane, kellega hiljem liitus veel ka üks kokaõpilane ja nemad oli meie selle päeva giidideks. Käisime bioloogiatunnis, kus õppetöö toimus tahvelarvutitega. Teema, mida käsitleti, oli meri ja sellega seonduv ökoloogia.

Siis külastasime teenindustundi, kus õpiti kohvivalmistamist. Kõik esimese kursuse õpilased olid vormiriietuses. Siis käisime väikeses köögis, kus küll õppetööd parajasti ei toimunud, aga saime ülevaate ikkagi.
Külastasime ka teist õppehoonet, kus asus suur spordihall kahe palliväljakuga. Seal majas käisime ka ühes nn õpikutunnis – see oli vanema kursuse majandustund. Vestlesime õpilastega koolitundidest, süsteemist,praktikast.

Lõunasöögilauas kohtusime austerlannaga, kes töötab selles koolis alates oktoobrist. Tema õpetas saksa keelt ja rääkis meile integreeritud tundidest. Temalt kuulsime ka nn kõrvaltvaataja muljeid Itaalia koolisüsteemist ja eluolust üldse. Lõunasöögilauas õhutas ta teenindajaid tutvustama toite inglise keeles. Koolis alga sel päeval kell 16.00 lastevanemate koosolek, mis tavaliselt kestab 3 tundi. Lisaks tehakse individuaalset tööd lastevanematega.
Pärastlõunal käisime neljatärnihotellis NH. Direktor ja tema abiline tegid meile põhjaliku ekskursiooni alates katusevaatest ja lõpetades eri klassi kuuluvate hotellitubade ja köögiosaga. Hilisemas vestlusringis rääkisime pikalt õpilast praktikavõimalustest (ja tegelikust olukorrast selles valdkonnas).
Õhtul viibisime järjekordses turistide lemmikpaigas – Sarzanas. Meie giid jutustas meile väga põhjalikult selle linnakese ajaloost ja vaatamisväärsustest. Seal asub kirik, milles hoitakse pudelikest Kristuse verega. Linnake on väike, aga igal sammul täis ajalugu ja vaatamisväärsusi. Õhtu lõppes ühes toredas pererestoranis kohalikku toitu nautides.
Selle päeva suurimaks üllatuseks oli meile see, et tegelikult puudub tihe side kooli ja ettevõtete (ehk tegeliku elu) vahel. Kuivõrd olulised on vahetud isiklikud kontaktid. Ja taas tõdesime, kui tähtis on ajalugu ja kultuur itaallaste jaoks.