Hommikul algas pikk sõit tagasi koju. Kõigepealt rongiga läbi maalilise lõuna Suurbritannia Londini Paddingtoni rongijaama. Sealt väiksema rongiga lennujaama. Lennujaamas tutvusime laia viskivalikuga, mida oli võimalik ka degusteerida. Sõime veel viimast korda kohalikku rahvusrooga – hakklihaga ümbritsetud mune. Neid kutsutakse tegelikult šoti munadeks.
Hommikut alustasime pubis teise kohaliku hommikusöögiga mis koosnes peekoni ja praemunaga saiast koos kohustusliku kapsa- majoneesisalatiga. See tundub olevat peaaegu iga toidu juurde pakutav kohustuslik element.
Käisime Tellus Group´is, allkirjastasime vajalikud paberid ja toimus pidulik tunnistuste üleandmine. Arutasime edasisi plaane uue projekti jaoks. Inimesed on seal samuti rõõmsad, soojad ja abivalmid.
Tegime kohaliku linnaliini bussiga linna ekskursiooni. Põnev oli vaadata viktoriaanlikke elamuid, väga ilusa haljastusega linna. Sattusime läbi sõitma ka rahvuspargi, mis asub Plymouth´ist 15 km kaugusel Dartmoor´is. Rahvuspargis kasvab palju kanarbikku ja erinevaid suhteliselt madalaid põõsaid. Meie mõistest metsa väga ei näinud. Rahvuspargis elavad hobused, ponid, lambad ja lehmad.
Peale lõunat jalutasime vanalinnas ja sattusime vaatama, kuidas eakad inglased mängivad hästi hooldatud murul pentangi. Ilusa inglise muru saladus pidi olema suur sademete hulk.
Õhtul korraldas pererahvas meile komöödiate vaatamise. Vaatasime filme „ Neli pulma ja üks matus“ ( inglise versiooni) ja „ Vanad torisejad II“. Jälle oli võimalus keelt praktiseerida.
Ennelõunal külastasime Plymouth´i vanalinnas olevat Tudori teetuba. Väga vanas 17. saj-l ehitatud majas asuv väike, hubane kohvik pakub nii kergeid eineid, klassikalist piimaga musta teed ja erinevaid kohalikke küpsetisi. Must tee on selles mõttes kohalik, et see on pakitud Plymouth´is. Plymouth´i teed on kolme erineva kangusega. Piimaga tee kõrvale saime proovida kohalikku küpsetist – skone. Küpsetis serveeritakse vahukoore ja või vahepealse kreemiga – clothing creme ning moosiga. 
Clothing creme saadakse vahukoore +140 C juures kuumutamisel. Tulemuseks on pealt rasvakristallidega väga kreemjas ja rammus naturaalse maitsega kreem. Tudori teetuba on tõeline koht, kus turist saab proovida inglise ehedaid maitseid ja sooja külalislahkust.
Seejärel külastasime Plymouth´i vanalinnas mere ääres oleva I-punkti ehk siis turismiinfo keskust. Keskus pakub erinevaid trükiseid, meeneid ja kohalikku toidutoodangut ( teesid, maiustusi), käsitööd (seebid). Väga tüüpiline Plymouth´i maiustus on clothing creme ´st valmistatud kompvek, meie mõistes koorekomm.
Turismiinfo keskusega samas majas on väike muuseum, mis annab turistile hea ülevaate Plymouth´i ajaloost – selle rannikulinna elanike panusest Uue Maailma asustamisel.
Pealelõunal külastasime Plymouth´i džinni vabrikut. Plymouth GIN oli maailmas väga tuntud 19.saj, millal seda inglise mereväele müüma hakati. Džinn vahetas välja tuntud meremeeste joogi – rummi. 20 saj algul vahetas vabrik omanikku ja mitmete valede otsuste tagajärjel läks vabrik pankrotti. Selle tulemusena kadus Plymouth´i džinni tuntus maailmakaardilt. Nüüdsel ajal on džinni tuntus tõusuteel ja selle edendamiseks on käidud erinevatel võistlustel.
Saime teada ja nuusutada erinevaid vürtse, mis on džinni sees. Arvasime, et džinni maitset annab ainukesena kadakamari. See on küll kõige domineerivam maitse andja. Kuid lisanüansse saadakse sidruni- ja apelsinikoorega, Cassia kaneeli, koriandriseemnete ja lagritsajuurega. Saime ka erinevaid džinne proovida. Üllatuseks oli, et erinevate tehaste toodangud ongi erineva maitsega. Plymouth´i džinn oli pakututest kõige tugevama kadakamarja ja üldse kõige tugevama maitsega. Koolitus pakkus seega huvitavaid üllatusi.
Õhtul üllatas pererahvas meid klassikalise inglise talupoja toiduga – fish and chips.
Hommikul tahtsime proovida kuulsat inglise hommikusööki. Selleks läksime kohalikku pubisse. Hommikusöök koosnes praetud inglise peekonist ( nagu suitsusink), härjasilmast, kartuliröstist, praetud seenest, tomatist ja valgetest ubadest tomatiga. Kokkuvõttes võib öelda, et oli maitsev ja toitev.Ennelõunal külastasime endises vabrikute piirkonnas ühte toitlustuskohta – River Cottage.
Piirkond asub Plymouh´i kaipealsel, kus kunagi olid massiivsetes, hallides hoonetes erinevad vabrikud. Hoonetel on siiani peal nimed, mis vabrikutega oli kunagi tegemist – pagarikoda, õllevaatide tootmine. Tänasel päeval on hooned ehitatud ümber eksklusiivseteks korteriteks. Hoonete esimestel korrustel on erinevad restoranid ja teised põnevad söögikohad.
Meie külastasime River Cottage nimelist, ühe telekoka Hugh Fearnley-Whittingstall ´ i omanduses olevat söögikohta. Oma idee poolest on tegemist kohalikule toorainele orienteeritud ja värskelt valmistatud roogade pakkumisega tegeleva restoraniga. Kuigi päris restoran ta oma sisekujunduse poolest ei ole, küll on seda oma menüü, idee ja hindade poolest. Sisekujunduses oli põnevalt kasutatud vanu uksi lauapindadena.
Muljetavaldav oli kohaliku tooraine (50-60 miili raadiusest) kasutamine. Piirkondlikku mahetoodangut pakuti ka kohapeal müüa. Seal oli juustu, küpsetisi, šokolaadi, moose jne. Samuti müüdi omaniku poolt välja antud erinevaid kokaraamatuid. Ettevõttes oli avatud köök, nii et söögitegemine oli klientidele näha. Omamoodi põnev oleks sellises kohas töötada. Antud ettevõtte võtab ka meelsasti praktikante, kes saavad näha ja proovida kõige menüüs oleva isetegemist.
Veel sattusime samas piirkonnas ühte lõunasöögi kohta, kus oli valdav iseteenindus. Seal nägime põnevaid korvis küpsetatud leibu ja Yorkshire pudingu leivast küpsetatud kausikesi. Tore oli seinale riputatud tahvlil juhend enda teenindamise kohta.
Järgmisena külastasime Plymouth´i ülikooli, mis on viies ülikool Inglismaal. Meiega vestles turismikateedri ( või õppetooli) juhataja Dr. Rong Huang. Tore hiinlanna, kes ka ise selle kooli kunagi lõpetas. Dr. Huang kirjeldas meile ülikooli süsteemi ülesehitust. Ka nende üliõpilased sooritavad praktikaid reaalsetes töökohtades. Kraadisüsteem on neil sama mis meil.
Valdkondi mida õpetatakse on ülikoolil väga palju. Ülikool majutab tudengeid üliõpilaskodudes ja eramajutuses.
Külastasime erinevaid ülikooli hooneid, moodustavad omamoodi linnaku. Sattusime robootika klassi, kus meile demonstreeriti ühte robotit. Põnev oli vaadata ülikooli vaba aja veetmise keskust, mis nägi mõnusalt värviline ja noorte pärane välja. Keskus pakkus nii meelelahutus kui ka toitlustust.
Ülikooli peamaja fuajees käisime kohalikul laadal, kus pakuti erinevaid rahvustoite, ehteid ja käsitööd. Kõige atraktiivsemad tundusid meile noormehed, kes küpsetasid pannkooke ja pakkusid neid suhkru ja sidrunimahlaga, midagi inglaslikku.
Tänane programm algas kokkusaamisega Tellusi kontoris ja siis paarikümne minutine autosõit Saltach Cornwalli külastama China Fleet Clubi. See on üks olulisemaid vabaaja veetmise keskusi piirkonnas. Sarnaneb pisut meie Spaadega. Loomise idee pärineb sõja ajast, kui kuningliku armee sõduritele loodi taastumiseks tervisekeskuseid. Suure osa keskusest võtavad enda alla igasugused treeningsaalid:- võrkpall; bowling; squash; suur jõusaal ja rühmatreeningute saalid. Eraldi majades või majaosades on ilusalongid, saunadega spaaosa laste hoid, hotell, söögikoht ja golfikeskus. Golfikeskuse juurde kuulub veel mõnekümne hektariline väliala golfi mängimiseks. Keskus on populaarne kohalike seas, kellest suur osa on seotud klubi lepinguga. Nädalavahetusel võib vahel tulla ka külastajaid kaugemalt. Kogu turundus on pigem orienteeritud kohalikele ja juba reklaamiti jõulupidusid, erinevaid laste üritusi ja uusi treeningpakette. Koht oleks huvitatud ka välispraktikantidest ning tundub igati sobilik ja inglaslik.
Pärast keskuse külastust läksime lõunale ühe aiandus- ja kodukeskuse juures olevasse söögikohta, kus me just erilist söögielamust ei saanud. Pigem tõdesime, et ka siin tehakse mõnes kohas toitu pigem selleks, et eluspüsimiseks on vajalik inimesel lihtsalt aegajalt midagi süüa.
Peale lõunat oli meil plaan külastada üht suuremat kohalikku hotelli, Future Inn. Hotelli juurde kuulus suur mõnekümne ruumiga konverentsikeskus ja ka söögikoht, mis pidid suure osa hotelli tulust tooma. Enamus piirkonna konverentse ja ettevõtete tellitud koolitusi toimub siin hotellis. Meie külastuse ajal toimus siin näiteks ka kaalujälgijate kogunemine ja koolitus. Hotelli fuajees eraldi nurgakeses reklaamiti näitlikult pulmade korraldamise täispaketti. Mannekeen pruudikleidis, vahuveinipudelid ja pulmatort laual koos hulga visiitkaartidega firmadelt, kes siis erinevaid pulmadega seotud teenuseid pakuvad- toitlustajad, tordi tegijad, fotograafid, õmblejad.
Suure osa hotelli klientidest moodustavad regiooni haigla patsientide tuttavad, kes haiglas patsiendi juures käies siin majas ööbivad.
Hotelli juhataja Jannis Carpenter väitis, et nende majas praktikandid ei tööta ja praktikal käia ei saa, sest neil ei ole aega ega ressurssi nendega tegelemiseks, nad tekitavat lisakulutusi. Aus ülestunnistus. Tundub, et odava tööjõuna õpilasi kasutada ei taheta ja korralikuks väljaõpetamiseks pole ressursse.
Pärast hotellikülastust oli meil vaba aeg ja õhtusöök meie kodumajutuses.
Kell pool kaheksa õhtul oli aga Tellusi majas Social evening – üritus kõigile selle maja klientidele, kes siis parasjagu piirkonnas viibisid, et nad saaksid omavahel suhelda, see tähendab siis nii välispratkikante, õpetajaid, keeleõppijaid. Teemaks oli seitsmekümnendate muusika – Abba.
Kohale jõudes selgus, et umbes 20 noort suhtlesidki siin lihtsalt oma vabalt valitud viisil. Osad laulsid karaoket- Abba lugusid ja osad mängisid piljardit. Sotsiaalsed olid nad küll, sest meidki kutsuti kohe kampa. Õhtujuhti polnud, olid vaid ruum, piljardilaud ja karaoke seadmed. Ka nii saab suhelda, kui tahtmist on.
Hommikul kohe oli meil Tellusi kontori külastus, kus meid ootasid David , Richard ja Paul.
David on kontori juhataja ja asutaja ning tegi meile presentatsiooni sellest, millega nende kontor tegeleb ja kuidas välismaa õpilastega tegeletakse. Ühesõnaga instrueeriti ka meid kuidas erinevates olukordades käituda. Selgus et piirkonnas on suur kogukond Poolakaid ja Rumeeniast tulnud inimesi, kes siia päriselt tööle ja elama on asunud ja nende ühiskonda integreerimisega tegeletakse ka. Palju on erinevate riikide üliõpilasi, keda toetatakse ka keeleõppes.(Plymouthis on 300 000 üliõpilasega ülikool)
Peale selle on kõigile ettevõtte klientidele korraldatud iganädalased koosviibimised- vestlusringid ja filmiõhtud.
Pärast kooli tutvustust läksime Richardiga linnaga tutvuma. Kontorist kahe bussipeatuse kaugusel asus linna süda ja sealt mõnesaja meetri kaugusel juba mereäärne rannik. Teel ranna poole möödusime gildi hoonest ja kohtumajast , mille ees just parasjagu parukasse ja sajandite tagusesse stiili riietatud kohtunik suitsupausi pidas ja meile meelsasti poseeris.
Rannaääre keskuse poolne osa on sopiline, siin on väga ilus kõrgel kaljusel kaldal olev promenaad, kus avaneb vaade kaugele merele ja mis on muruplatsidega haljastatud, sest inglased armastavad vabal ajal mängida erinevaid murumänge kriketit, murubowlingut, petank´i, golfi jne. Muidugi olid siin ka kauni vaatega söögikohad ja kohalik avalik vabaõhu bassein, kus kasutati filtreeritud merevett. Siinsamas kaldapealsel korraldatakse ka traditsioonilist rahvusvahelist ilutulestiku võistlust Taamal kaugel merel paistsid mõned suured reisilaevad ja sealsamas ka suured sõjalaevad. Piirkond on strateegilise tähtsusega ja merepiiri valvatakse usinasti. Siitsamast on läinud ka paljud Ameerikasse- kes õnne otsima, esimesed neist usulistel põhjustel, on mindud ja sinna jäädud või ka tagasi tulnud. Mindi põhiliselt põhja Ameerikasse ja osadele minejatele, Pilgrim meestele, on mälestuseks ehitatud väike sümboolne merevärav koos mälestustahvliga.
Mööda mereäärt edasi jalutades jõudsime ka turismitsooni, kus on erinevat tüüpi teetoad, pubid, kohvikud, söögikohad, turismipoed, antiigipoed ja muuseumid, kõik kitsal pika ajalooga tänaval või sellega paralleelsel rannaäärel. Siinsamas peibutati möödujaid erinevate reklaamplakatitega, põhiliselt kutsuti mõnetunnisele kalapüügiretkele ja pakkujaid oli palju. Reklaamiti ka juba jõulupidusid ja nagu hiljem selgus, on siin jõuludeks tavaks erinevatest söögikohtadest toidud koju tellida . Need, kes aga hilja peale jäävad, võivad näiteks heast paremast ilma jääda. Meie kodumajutuse perenaine Karen ütles, et üks söögikoht on juba oma tellimuse täis saanud ja ta ongi juba mures, et kus kohast endale jõuluks kalarooga tellida.
Kaldapealsel proovisime ka esmakordselt siin olles Richardi soovitusel Inglise musta teed piimaga, mis maitses väga hästi. Tee oli värske ja aromaatne, ega ilmselt kauaks kappi jäänud teest sellist ei saaks. Pärast teepausi liikusime linna poole tagasi ja astusime sisse ühte vanemasse säilinud kirikusse. Huvitaval kombel on kirikud siin sisustatud väga erilisel kombel , nad ei tööta ainult kirikuna. See kirik siin oli osaliselt nagu seminariruum, kus oli palju raamatuid ja ühes nurgas oli näitus. Pigem mõjus ta nagu raamatukogu, mitte kui kirik. Samas üks teine kirik, mida nädala teises pooles külastasime oli sisustatud ülikooli õppekorpuseks.
Tänase lõunatamise otsustasime teha traditsioonilises pasty kohvikus. Pasti on poolkuukujuline kinnine pirukas, mille täidiseks on klassikaliselt hakkliha, kuid kaevurite naised olevat olnud kavalad ja pannud piruka ühte otsa hakkliha ja teise otsa õuna, nii et praad ja magustoit olid ühe piruka sees koos. Tänapäeval täidetakse pastysid millega iganes. Valik on suur.
Selliseid pirukaid pidi ka oma kohvikus tegema Richardi poeg, aga seda juba Austraalias, kuhu teda elu oli elama asutanud. Hiljem anti meile ka aega omal käel linnaga tutvust teha.
Õhtusöögil pakkus Karen meile ahjukana hautatud herneste, ahjukartulite ja toorsalatiga. Homme plaanib ta minna oma kahe spanjeliga koerte salongi soengut sättima.
Karen näitas meile ja andis proovida ka kaht imelikku asja- vedelat pärmi, mida süüakse võileiva peal ja mis oli tõesti väga pikantse lõhna ja maitsega. Teiseks tõi ta külmkapist (clothing creme) kreemi, millel oli peal krõbe koorik ja maitses kui suhkruta creme brulee. Määritakse seda saiale koos moosiga ja süüakse tee kõrvale. Päris hea, parem kui või.
Alustasime oma reisi juba südaööl, sest hiljemalt kell 4 30 oli vaja juba lennujaamas olla. Viimane eestikeelne ajaleht ja tahvel šokolaadi julgustuseks veel lennujaama puhvetist teele kaasa ja reis saigi alata. Oli teine parajalt pikk – läbi Helsingi Londonisse ja sealt rongiga Plymouthi. Reis Londonist Paddingtoni rongijaamast sihtkohta kestis 3 tundi. Selle aja jooksul sai aknast juba ümbrusega tutvust teha- künklikul maastikul palju lõputuid põllu- ja heinamaid, kus koorekohvi karva lehmad või hallikad lambad oma igapäevaaskeldustega tegelesid. Sekka mõned suuremad ja väiksemad linnad, millest läbi sõitsime. Pühapäevases päikesepaistes oli inimesi liikumas vähe ja needki tundusid loiult ilmaelu nautivat. Plymouth asub Inglismaa lõuna osas ja Walesi külje all. Prantsusmaagi on vaid 3 tunni laevasõidu kaugusel.
Kohale jõudes oli meil vastas pererahvas, Karen ja Bruce, kelle juures me nädala mööda saatsime. Omamoodi elamus oli taksosõit Inglise taksos, kus taksojuht on eraldatud klaasiga suurest avarast kliendisalongist ja kus rohkesti põrandaruumi igasugu kraami kaasa võtmiseks. Meie kohvrid mahtusid sinna lahedalt ära. Suhtlemine taksojuhiga toimus läbi mikrofoni.
Kodu oli meil viktoriaanlikus kolmekordses eramus, kus perenaine enda lõbuks vahetusprojektides osalejaid majutaks. EU õppetööga seotud projektides osalevad välismaalased on linnas vaid vahendusfirma Tellus Group kaudu. Koolide juures sellega ei tegeleta, sest selleks pole kellelgi aega ja selliseid tööülesandeid pole õpetajatele määratud. Tellus Group teenuste paketti kuulub ka keeleõpe ja seetõttu majutavad nad keelepraktika eesmärgil kõik oma külalised nendega koostööd tegevatesse peremajutustesse ja paketti kuuluvad ka ühised õhtusöögid.
Kartsime, et kohalikud räägivad mingit arusaamatut murrakut, kuid selgus, et lõuna Inglismaal räägitakse päris tavalist keelt nagu seda meie kooliõpikutes õpetatakse.
Perenaine oli jutukas ja seetõttu saime palju teada kohalikust kultuurist ja inglaste suhtumisest erinevatesse maailma asjadesse. Peremees oli napisõnalisem. Peremees oli ametilt hambaarst ja perenaine tegeles aegajalt lisaks majutamisega ka cateringi ürituste korraldamisega.
Õhtusöögiks pakuti meile esimesel õhtul pasta bologneset ja mitte vähe. Järgmistel päevadel muutusid portsjonid õnneks vähe väiksemaks. Esimene päev ehmatas meid päris ära. Toidust rääkides armastatakse palju paneeritud ja õlis friteeritud toitu ja ega kodus palju toidu valmistamisegi keegi mässata taha. Poes on valmistoidu riiulid pikad. Supist ei arvata suurt midagi. Pirukad ja muud saiatooted ning hamburgerid on see eest au sees. Õllede, ale ( nisuõlu) ja siidri ( klassikaline naturaalne õuna siider, millel ei ole midagi ühist meil müüdavate purgitoodetega) valik on väga suur. Iga endast lugupidav pubi kääritab all keldris ise ka paari oma ale ja siidrit.
Rannikuturismi õppimas 