Midagi Maltast

Malta asub Muhumaast veidike suuremal saarel, kus elab Tallinna linna täis inimesi (316 m² ja 415 000 inimest).

Malta saarestik koosneb seitsmest saarest, millest asustatud on kolm – Malta, Gozo ja Comino (viimane küll vaid suvehooajal). Malta on tiheda asustusega (1400 el/km2),  Gozol elab 464 km2-l elab 31 053 inimest ning Cominol elataskse ainult suvekuudel ning lisks populaarsele ja tuntud Blue Lagoonile, mis on imekaunis helesinine valgeliivaline laht, asub seal ka üks hotel, mis talveperioodiks suletakse.

Gozo saarele saab sõita praamiga, mis meenutab täpselt Saaremaale sõitu ning võtab aega ca pool tundi. Gozo saarel asub ka ITS üks õppehoone ning seal õpetatakse väikses mahus toiduvalmistamis- ja teenindamistarkusi

Malta pealinnaks on Valetta, mis on Euroopa Liidu väikseim pealinn, vaevalt kilomeeter pikk ja 600 meetrit lai. Piirkonnas, kus on kunagi võimutsenud foiniiklased, kreeklased, roomlased, Bütsantsi alamad, araablased, Malta ordu ja inglased on kõik jätnud oma jälje Valleta arhitektuuri ja kultuuri laiemalt. Alates 1798 aastast ei ole Valleta linnas toimunud suuri ümberkujundusi.

Malta kuulub Euroopa Liitu sama kaua kui Eestigi ning iseseisvaks vabariigiks sai ta alles 1971 aastal. 1813 – 1964  aastani oli Malta üks Briti kolooniatest.

Maltal on kaks riigikeelt, malta ja inglise. Malta keel sarnaneb araabia keelega, kirjutamisel kasutatakse ladina tähestikku ning paljud sõnad on laenatud ka itaalia keelest.

Malta on Euroopa Liidu kõige lõunapoolseim riik – Sitsiiliast lahutab Maltat 96 kilomeetrit ning Põhja Aafrikast 290 kilomeetrit.

98% maltalastest on rooma-katolikku usku ning saarelt võib leida 365 kirikut – igaks päevaks ühe. Kõikidel kirikutel on oma pühakud, kelle sünnipäevad on kujunenud suursündmusteks, kus pidustused kestavad terve nädala ning päädivad suursuguse tulefestivaliga ning lõpevad pühapäeval protsessiooniga läbi linna.

Palju muljeid väikesest Maltast

Seda ei osanud me mitte arvata, et väikesest Maltast saadud suurte muljete kokkuvõtmine niikaua aega võtab. Maltal oli alati vähe aega ja palju teha, igat hetke tahtsime kogeda, proovida ja käega katsuda ning vaatamata sellele, et sellel korral oli isegi pisike ja käekotti mahtuv läptop täiesti kaasas, polnud igal sammul internetti, et kõiki muljeid kohe kosmosesse saata ning mõned muljed tahtsid ilmtingimata järgmise päeva muljeid lisaks saada, et ühtseks tervikuks muunduda.Seda aega on nad nüüd saanud.

Kõik järgnev on uuesti ülekirjutatud Maltal tehtud märkmete põhjal ning suurem osa sellest on teoks saanud kusagil õhus Helsingi ja Rooma vahel. Vaat nii kaugele ja kõrgele tuli need kaasa tassida, et nad lõpuks ära selguksid ja midagi on kindlasti veel kuskil meie sees peidus, valmis ühel päeval sealt valla pääsema.

Kursused ja pidusöök

Viimast korda siis asutasime ennast minema kooli poole, et kohtuda tänahommikuks kokkulepitud õppetöö planeerijatega. Läbides oma tuttavat marsruuti Paceville baaride ja klubide tänavat mööda, tõdesime, et polegi Malta ööeluga veel tutvust teha jõudnud ning merepeatust pidades pidime sama tõdemuse tõdema ka ujumise kohta. Uskumatu, siinsamas ta ju on, kutsuv soe ja juba kella üheksa ajal ka mõnede ujujatega. Paraku ei olnud selleks tegevuseks aega, sest koolikantseleis ootas meid Alan Micallef, et meile põhjalik tutvustus teha kõigist kursustest, mida ITS lisaks igapäevasele õppetööle veel pakub.

Kursuste nimekiri ja kausta paksus oli aukartustäratav, kõiki neid erinevaid võimalusi ITS muidugi üheaegselt ei paku, kuid siiski on võimalik oma raha eest leida igasuguseid erinevaid võimalusi, et oma haridusteed täiendada. Kursusi pakutakse päris erialase ettevalmistuseta isikutele kui ka päris kõrgele tasemele, mis eeldab juba eelnevat eriala põhjalikku tundmist. Samuti on võimalik kõigil, kelle igapäevatöö on hoopis erinev näiteks Belgia šokolaadimeistri kurusele tulla šokolaaditegemise kunsti õppima või lihtsalt oma kokkamisoskusi täiendada.

Lisakursuste diplomid pidid tööandjate seas ka hinnas olema, ehkki oma lisahariduse maksab kinni siiski kursuse võtja, ehk õpilane. Kursused toimuvad väga erinevatel aegadel, enamasti siiski tööpäevade lõpus, õhtupoolikutel, paljud ka nädalavahetustel.

Kursuste kohta on koostatud töökavad, kus on kirjas mida sellel kursusel õpitakse, kui pikalt see kestab ning samuti ka kursuse hind õpilasele. hinnatase on üsna erinev, sõltub sellest, kas lektorid on oma koolist või tulevad külalisesinejad hoopis teistest riikidest.

Pärast põhjalikku tutvumist kursustega, rääkisime ka teise kantselei töötajaga. Catherine Sciberras rääkis meile koolitöö üldisest korraldusest, tunniplaanide tegemisest ning erinevatest õppehoonetest. Vestlesime ka erinevustest meie ja nende koolikorralduse vahel ning keeleõppe tähtsusest ning malta haridussüsteemist.

Seejärel kohtusime Elainega, kellega siis pikalt maha istusime ja sealveedetud päevadest kokkuvõtte tegime, paberimajanduse korda ajasime ning arutasime ka võimalust malta õpetajate vastuvisiidist  ning ühistest projektidest. Tänasime Elaine’ kõige selle suure korraldamise eest ning imetlesime tema särtsakust ja hoogsat ja professionaalset asjaajamist.

Pärastlõunaks oli meid kutsutud ITS oma restorani klientideks, kus üheaegselt töötasid siis ettekandajad, kelnerid, baarmanid ja nende õpetajad, kes õpilastega kõik kaasa tegid ja neid otse klientide laudade ees juhendasid. Õhkkond oli väga sõbralik ja meeldiv ning õpilased tundusid olevat lausa professionaalid. Sageli ei leia üldse nii head teenindust päris restoranist, seda siis nii söökide kui ettekandmise koha pealt.

Esmalt restorani sisse astudes paluti meil oodata baaris, kus valida sai siis päeva kahe kokteili vahel. Kokteilid olid kenasti vaatamiseks välja pandud ning proovisime siis kumbki erinevat varianti. Baari tööd tegi noormees Venemaalt, kellele olid samal päeval külla tulnud ka ema ja vanaema ning kes samuti “Pembroke” kliendid olid. Nende uhkus oma lapse üle ei saanud mitte märkamata jääda ning ka noormees näitas oma oskusi ning tundus, et õpetajadki kiitsid teda.

Varsti juhatati meid lauda, kus menüüst sai siis valida kolme erineva eelroa ja prae vahel ning algatuseks toodi lauda väike terviseamps. valisime erinevad toidud, et oleks huvitavam. Meie kelneril oli väga hea inglise keele oskus ning ta tutvustas meile kõiki roogi ning kirjeldas täpselt, millest need koosnesid.

Pärast soolaseid käike veeretati laua ette klaaskupliga tordikäru, kust siis tuli valida endale sobiv tordilõik. Ükski tort polnud eile tehtud tortide hulgast, seega võib arvata, et iga päev küpsetatakse kondiitri- ja pagaritundides uued hõrgutised. Erinevad saiad-.leivad, mida toidu juurde pakuti, olid küll tuttava näoga, eile olime sarnaste küpsetiste tegemist näinud küll. Valisime ka erinevad tordid ja jäime väga rahule.

Päeva lõpetas siis innovatisooni ja arenduse tund ja Dr.Alfred Mifsud. Tegemist oli edasijõudnute klassiga, ehk siis grupiga, kuhu tullakse pärast keskkooli. Õpilasi oli väga erinevatest riikidest ning õpetus toimus loomulikult inglise keeles nagu kõik ITS tunnid. Koolitund väga meie omast ei erinenudki, õpetaja rääkis ja küsis küsimusi, palus õpilastel näiteid tuua ning andis neile päris palju sõna. Taustaks olid tahvlil ka slaidid, selle kohta, millest jutt käis ning lõpetuseks näidati videot ning arutleti erinevate võimaluste üle situatsioone lahendada.

Sellega siis meie ITS koolipäevad otsa saidki ning viis päeva olid märkamatult mööda saanud. Õhtuks olime planeerinud kindlasti ühe maltapärase õhtusöögi meie hotelli lähistel asuvas laheäärses restoranide paigas, kus tõepoolest restoran asus restorani kõrval,  terrassid olid kõik vaatega lahele ning ühe restorani nimi “La DolceVita” iseloomustas üldist meeleolu, mis seal6 möödakõndides alati tekkis. Sinna olime planeerinud minna juba esimesest jalutuskäigust alates, kuid nüüd, kui suur töö jäi seljataha, oli meil täielik õigus nautida magusat elu hämarduva sooja lahe kohal ning imetleda, kuidas valgus taskesi pimeduseks muutub ja Malta tuledesärasse puhkeb.  Õnneks läks ka kõht õhtuks tühjaks, ehkki pärast rikkalikku lõunasööki Pembroke restoranis ei oleks seda uskunudki. Veel üks päev ja oleme jälle tagasi oma igapäevaelus, ilmselt ööklubitamine jääb meist tegemata, kuid ujumise lootsime veel allesjäänud laupäeva sisse mahutada.

Magusameistrite juures – 24 oktoober

Hommikul, pärast väikest merepeatust ja ninaga päikese poole mediteerimist sammume jälle mööda järsku tänavat üles, et mäenõlval asuva koolini jõuda. Elaine kabinetist leiame eile kasutuses olnud kokauniformid ning saame neid taaskasutada, sest hommikupoolik viib meid küpsetusklassi. Küpstusklass on tüki maad väiksem kui eilne õppeköök, kuid sealsamas kõrval asub veel teinegi õppeköök, mitte küll nii suur kui eilne, kuid piisav, et seal mitu gruppi mitme erineva toidu kallal ametis on.

Meie aga asume platsi magusameistrite kõrval – selles tunnis tehakse kokku seitset erinevat magusat kiusatust, lisaks küpsetatakse veel kolme sorti saiakesi toidu kõrvale pakkumiseks. Õpilased töötavad enamasti paarikaupa ning igaüks näib täpselt teadvat, mis on tema tööülesanded ning kus ta neid täidab. Seega vaatamata mõningale ruuminappusele, ei ole köögis mingit ülearust sagimist, ainult meie katsume kindlatel trajektooridel liikujatele mitte jalgu jääda ning üritame oma pildistamised vaatamata sellele pildistatud saada.

Paar õpilast on pandud maitseainete kappi koristama ning nemad toimetavad asjalikult kõikvõimalike pakikestega, nuusutavad neid, vaatlevad ning panevad erinevatesse lahtritesse. Pärast, kui nende töö valmis on, kuid magusameistrid pole veel kõik lõpetanud, asuvad nad sujuvalt teistele appi ning aitavad tööpindu korrastada, asju ära panna ja puhtaks pesta. Igastahes tööülesanded on siin väga korralikult  jaotatud ning keegi ei paista viilivat ega millegi kõrvalisega tegelevat.

Õpetaja on väga ametis ja meie jaoks tal palju aega ei ole, seega uudistame ise ja räägime õpilastega. Magustoidud ja küpsetised, mis siin valmis saavad, lähevad jällegi restoranidesse, tordid ja saiakesed siis Pembroke restorani, magustoidud vist mitte, need valmivad õhtuse toitustuse tarvis. Tegemisel on väga uhke šokolaadikook, veel üks biskviitpõhjal tehtud kook puuviljadega, pisikesed koogikesed erineva kattega ning mõned kreemilaadsed magustoidud. Eriti huvitavaks läheb siis, kui õpetaja hakkab näitama, kuidas suhkrusiirupist spiraale keerutada ning muid ilunumbreid välja võluda.

Ahjust tulevad välja soojad saiad, erinevate seemnete ja muude lisanditega ning ka meile antakse neid ahvatlusi proovida. Saiu on nii valgeid kui pisut sepikulaadsemaid ning kõik need lähevad restoranis söögilaudadele. Kreemid jäävad veel külmkappi tahenema.

Lõunapausi kasutame selleks, et maanduda meie igapäevase merepeatuse kõrval asuvas välikohvikus, et märkmeid teha, kodus valmismõeldud küsimustik üle vaadata ning selgusele jõuda, millistele neist me veel vastuseid pole saanud. Kuna ees on kohumine ITS praktikate korraldustööga, siis arutleme veel läbi malta koolikorralduse ning täidame teatmiku abil lünki. Ime küll, aga koolisüsteem Malta saarel hakkab päris selget pilti looma ning igaksjuhuks teeme nimekirja, mida praktikate korraldamise kohta teada tahame.

Praktikaid korraldav töötaja on oma selgitustes väga täpne, lisaks jutule joonistab ta jutu kõrvale skeeme ning seeläbi koguneb meile väga vajalik konspekt räägitust. Õnneks oli meil lõunatunnil aega omavahel kõik kuuldu nähtu läbi arutada ning kirja panna küsimused, mida veel teada tahame. ITS-i teatmik on väga põhjalik ja informatiivne, kuid mõned lühendid ja viited meie jaoks siiski pisut backgroundi nõudvad. Kuid oleme väga hästi ettevalmistunud, et sellest infohulgast aru saada. Alustame siis jällegi algusest – malta haridussüsteemist, kooliastetest, valikutest ja eksamitest ning jõuame ITS-i teisele õppeaastale, kus õpilased peavad kohustuslikus korras sooritama välispraktika, mille pikkuseks on 6 kuud ning mis suures osas toimub Inglismaal, kuid samuti ka paljudes teistes Euroopa riikides. Osaliselt finatseeritakse seda Leonardo projektidest, mõningal määral ka lapsevanemate rahakottidest, erinevate maadega on rahastamisvõimalused erinevad, kuid ilma sellise 6-kuulise väliskogemuseta ITS-i lõpetada pole võimalik. Enne seda, ehk siis esimese aasta suvel, on sooritatud 14-nädalane kohaliku ettevõtte praktika, seega töötamise kogemus on kõigil olemas. Praktikaeelselt toimub ettevõtetega tihe koostöö. Õpilased saavad ka oma valiku teha ning kirjutada sooviavalduse kolme erinevasse kohta. Need avaldused koos Europassi CV-dega saadetakse siis edasi firmadesse, kes teevad CV-dest oma valiku, keda kutsuda intervjuule, mis toimub küll interneti kaasabil, kuid siiski nii, et õpilane peab otseselt oma tulevase tööandjaga vestlema ja oma valikuid põhjendama.

Vahel juhtub, et mõnda ettevõttesse on väga suur konkurss, sest partnerid on olnud ITS-iga koostöös juba aastaid ja nimekad hotellid ja restoranid on õpilaste hulgas väga populaarsed, sest kaasõpilastelt on saadud juba eelnevalt tagasisidet. Lõppkokkuvõtteks leiavad kõik omale praktikakoha. CV-d tehakse koos valmis juba eelnevates koolitundides (ettevõtlus, inglise keel), mis on üks väga tore idee ja mille me kindlasti üle võtame, sest tegelikult on CV-d vaja ju igal õpilasel, kas ta läheb siis välispraktikale või mitte. Tahame kaasa haarata ka inglise keele õpetaja, kes siis tundides selle teema läbi võtaks ning kui ühel hetkel keegi välispraktikale on minemas, siis on CV juba ootevalmis ja kiiresti kastutatav ning ootab teda õpimapis. Igal aastal saaks siis korraks CV-d läbi vaadata ning suve ja praktikatega tekkinud kogemused juurde lisada.

Praktika ajal on õpilastel kokku lepitud kindel tagasiside kord, põhimõtteliselt peavad nad väikese raporti saatma iga nädal ning samuti annavad õpilastest ülevaate ka kooli praktikaettevõtted. Seda siis selleks, et oleks tihe koostöö ning kõik mured ja probleemid saaksid juba eos lahendatud. Õpilased saavad praktika ajal ka palka, enamasti küll vastavas riigis ettenähtud miinimumtasu, kuid seetõttu on neil võimalik ka 6 kuud iseseisvalt hakkama saada. Tundub, et selline süsteem toimib hästi.

Kohalike ettevõtetega on koolil samuti väga head sidemed, sest kõik on huvitatud tulevasest järelkasvust ning sageli jäävad õpilased oma praktikaohtadesse tööle. Seda ka välispraktikate puhul, sest tublisid ja hea hariduse ja kogemustega noori oodatakse kõikjal. Välisõpilastele ITS praktikaid Maltal ei korralda, küll võtavad nad neid meelsasti õppima ning aitavad siin kohaneda ja elukohti leida. Selle jaoks on Maltal ka host-family-te süsteem, kes pakub majutust nii ITS-s õppivatele kui ka Malta arvukate keeltekoolide õpilastele. Host-family peab lisaks majutusele pakkuma ka toitlustust ja mõningast kultuurilist tuge sisseelamisel.

Õhtul külastame saare teist populaarset kuurortpiirkonda Buggibat ja Qavrat, kus asub palju suuri hotelle ning kuhu tõenäoliselt ka meie majutusteeninduse tüdrukud mõne praktikakoha saavad. Seda piirkonda peetakse pisut vaiksemaks kui meie kodukohta Sliemat ja St Juliansi, kuid suvehooajal on see väga rahvastatud ning saginat täis. Nüüd oktoobrikuus on Buggiba keskväljak keskmiselt rahvastatud, kuid õhtusöögi ajal täituvad kõik kohalike restoranide terrassid sügisest turistide ja ilmselt ka kohalikega. Ranna külastamiseks on aeg pisut hiline, sest väljas on juba pime. Malta kaks aastat tagasi uuendatud bussisüsteem  Arriva , mida kohalikud küll kiruvad, toimib meie mõistes väga suurepäraselt ning ilma probleemideta saame jällegi tagasi oma tuttavasse piirkonda.

Kokkamise ja restoranide päev 23.oktoober

Kolmapäev on kokapäev – meie päevaplaan näeb ette osalemist kokandustundides ja pikemat ringkäiku Joogi Manageriga, kellel eile paraku poole jutu pealt tähtsamad asjad vahele tulid. Üldse tunduvad nad kõik siin väga tegusad ja toimekad, aga alati heas tujus.

Hommikusest Merepeatusest on saanud juba igapäevane rutiin, väga, väga armastatud rutiin – teeme merepeatuses alati ka ühe foto ning arutame läbi, mida päeva jooksul küsida võiks ning mida me eelnevatel päevadel oleme küsida unustanud. Tempo on kiire ja infot on palju, samuti tahame kõik vaba aja tutvuda saarega, sest vaadata on neil siin väga palju ning selle tibatillukese ajaga ei jõua seda suurt teha. Seega võtame kõigest nii palju kui vähegi suudame, lepime kokku mitte väsida ning mitte niisama puhkamisele aega kulutada, ok, öösiti siis ikka natuke võib Ja plussiks on see, et kool on hotellile väga lähedal ning tulekute ja minekute peale ei kulu eriti aega, lepime kokku ka koolist otse saarega tutvuma minna, sest ilm on soe ja hotelli riideid vahetama minema ei pea. Ainult ujumiseks pole seni veel aega leidnud, tahaks ju küll, aga siiani oleme piirdunud vaid varvaste leotamise ja merepeatuste ajal teiste vaatlemisega.

Kooli jõudnud, saame selga valged kitlid (tehtud salvrätiku materjalist) ning samasugused mütsid. Tegemist on siis ühekordseks kasutamiseks mõeldud kokariietega, aga kuna meie päevaplaan näeb ette ka homseid pagaritöökoja ja kondiitriklassi tunde, siis jätame need Elaine kabinetti, et neid siiski kahekordseks kasutamiseks hoida.

Köök on üüratult suur, korraga töötavad kahe grupi õpilased, kes valmistavad erinevate õpetajatega erinevaid toite. Nagu selgub, on tegemist teise aasta õpilastega, kes valmistavad siis toitu kooli restoranidele, kus kelneriõpilased need päris klientidele (kes tõepoolest tellivad sinna kohti ja maksvad raha) ette kannavad. Köögis tundub olevat ka väga hea köögitehnika, igale õpilasele on ettenähtud päris suur tööpind, mis hõlmab siis töölaudu ja ka kraanikaussi. Täna töötavad õpilased gruppidena, vahel toimuvad ka individuaalsed tunnid.

Tutvustame õpilastele ka ennast ning kohe astub meie juurde üks tütarlaps, kes selgub olevat pärit Lätist ning tänu oma abikaasa tööle elab Maltal juba mitmendat aastat ning on leidnud hea võimaluse õppida ITS-is kokandust.

Esimene grupp töötab kanaga. Õpilased on paari-kolme kaupa ning valmistavad ette toorest kana, seda tükeldades ning konditustades. Õpetajat pole algul nähagi, kuid selgub, et selle osa tööst on ta juba ette näidanud ning praegu toimubki iseseisev tegevus. Kui kõik grupikesed on oma kanast palju pisikesi tükke teinud ja naha maha võtnud, tuleb õpetaja, võtab kogu kamba enda ümber kokku ning hakkab samm-sammult ette näitama, kuidas valmistada kanarulli.

Meie seisame samuti õpilasteringis ja vaatame huviga. Kana, loomaliha ja singitükikesed segatakse hakklihamasinas ühtlaseks massiks, lisatakse maitseaineid, pistaatsiapähkelid ja veel nii mõndagi, mis kohe meelde ei jää, kuid mille me vapralt üles pildistame. Kogu see segu määritakse kananahale asetatud fileetükikestele ning keeratakse kokku rulliks, mis omakorda mässitakse nii küpsetus- kui fooliumpaberisse ning pannakse ahju. Kui kogu töö ette näidatud siirduvad grupid oma tööpindade juurde ning asuvad õpitut järgi tegema, jälgides retsepte ning suheldes ringiliikuva õpetajaga.

Vahepeal piilume ka teisele köögipoolele, kus käib magusameistrdamine. Täna siis valmivad biskviitkook ja jõulukeeks, mille tarvis puuviljad juba konjakis suplevad ning oma järge ootavad. Teises grupis töötavad mõned õpilased üksinda, mõned ka paaris. Vestleme natuke läti neiuga, kes on ametis biskviittaigna segamisega ning ta räägib meile rõõmsalt, et elab Maltal juba teist aastat ning on elukutselt tegelikult hoopis turunduse valdkonnast, kuid nüüd, tänu ootamatult tekkinud vabale ajale, õpib ITS-is kokandust ning on väga rahul nii kooli kui asjade korraldusega.

Kahjuks pole meie päevaplaan meile aega jätnud toitude valmimist ootama jääda ning peame edasi liikuma Beverage manageri, ehk siis kooli jookidülema kabinetti. Nagu kõik, kes meiega pikemalt vestelnud on, alustab ta juba tuttava koolikorraldusskeemiga ning näitab meile üksipulgi kõikide restoranid menüüde variante. Samuti saame teada, et marketingi tundides, millega ta samuti tegeleb, õpivad õpilased (advanced level), ehk siis need, kes juba toitlustusmanagementi studeerivad, restorani käivitamise protsessi päris algusest. Igaüks loob endale paberil nö päris restorani, koos finantsplaaniga ning kõik koostatud dokumendid, menüüd, eelarved ja kõik muu on siis koos ühes suures kaustas, mida ka meile põhjalikult näidatakse. Asi tundub huvitav.

Seejärel liigume mängurestoranidest päris restoranidesse ning saame põhjaliku ülevaate, kuidas funktsioneerivad 3 söögikohta. Lõunasööke (3-käigulisi) pakub Pembroke Suite, kuhu ka meil soovitatakse kohad broneerida ning oma silma ja maitsmismeeltega nende õpilaste tööd ära proovida. Oleme asjast väga huvitatud ja juba järgmise kümne minuti jooksul on meil kohad reedesele lõunasöögile, kus kõik, mida tehakse on tehtud õpilaste poolt tundide raames – nii söögid, teenindus kui ka kõik, mis puutub planeerimisse. Broneerida saavad sinna lõunasööke kõik, kes soovivad ning aja jooksul on koolil tekkinud oma klientuur, sest 15 euroga 3 käiguline restorani lõunasöök on oma hinnaskaalalt ka kohalikele väga soodne. Lõunasöögid toimuvad T-R ja kohad tuleb ette broneerida. Palju kasutavad seda ka firmad ärilõunate korraldamiseks.

Teine restoran Voultes pakub 4-käigulisi õhtusööke (hinnaga 20 eurot), seda siis 3 korda nädalas ning lisaks sellele saab neilt tellida sünnipäeva- ja muude tähtpäevade tarvis laudu. Hommikupoolikuti pakutakse seal kohalikele kooliõpilastele näidislõunaid, mis on siis kooli tutuvustava ekskursiooni osa ja maksab osalisele 7 eurot. Õpilased näevad, mida nad täpselt seal koolis õppida saavad ning lisaks sellele tehakse asi neile põnevamaks ning kindlasti jääb selline külaskäik rohkem meelde ja tekitab soovi ka ise siia õppima tulla. Voultes näeb väga esinduslik välja, selline võlviline ja pidulik, nagu ka nimi ütleb. Selles restoranis teevad tööd juba vanemate kursuste õpilased (ehk siis advanced levels).

Eriti tore, et menüüd on aastaks ette tehtud ning seotud koka õppekavadega. Kõik, mida on vaja õpetada, on juba varakult menüüs ja klientidele teada. Üks menüü kehtib ühe nädala.

Lisaks väga põnevale koolipäevale õnnestus meil külastada ka ühte kaunimat kaluriküla Marsaxoki, kus sõime ka oma õhtusöögi. Marsaxloki teevad omanäoliseks tüüpilised triibulised Malta paadid, mida kutsutakse Luzzu’deks ning mida kohtab muidugi kõikjal, kuid selles külakeses on neid väga palju üheskoos ning seetõttu mõjuvad nad väga maltalikult. Triibud paatidel näitavad paadimehe kodukohta ning on maltale iseloomulikud juba pikka aega. Loomulikult sööme kala, mida muud siis mereäärses kohas tahta.

Marsxlokist pole kaugel ka Sinine grott ehk Blue Grotto, kus peaaegu sellise paadiga ka väike tiiruke kaljude all ja koobastes õnnestub teha, tundub, et meil vedas väga ning püüdsime veel viimase hiise paadi. Tagasi kodukanti jõdmisega on juba veidike raskusi, sest osa busse hilisel ajal ei käi ning peame koju saamiseks lennujaamast läbi põikama. Kuna Malta on väike ja arusaadav, ei tee see meie sõitu pikemaks, sest lennujaamast on busside valik väga suur ning ilma tõrgeteta jõuame oma tornini St Juliansis.

ITS – nüüd juba natuke lähemalt 22.oktoober

Koolitee kulges endiselt merest mööda, hommikul 9 paiku suplesid juba esimesed turistid ning kuna olime jällegi hakanud varem tulema, tegime väikese merepeatuse ning lihtsalt seisime ja vaatasime 5 minutit merd. Super algus päevale.

Tänasesse päeva oli meile planeeritud mitmeid kohtumisi õpetajatega, et siis arutada, kuidas Maltal ja kuidas Eestis. Kooli sisenemiseks tuli jällegi mitu korda selgitada, kes ja miks ja kuhu. Umbes neljandal päeval tundus, et nad meilt enam valvuriputkas selgitust ei oodanud. See näitab aga, et keegi, kellel pole kooli asja, ei saagi sinna sisse ning juba ukselt tekib tunne, et siin aetakse tähtsaid asju ning igasugune lodev olek ja mõttetu eksisteerimine tuleb ukse taha jätta.

Esimene kohtumine oli meil keeleõpetajatega, kus sai vesteldud erinevatest õppematerjalidest, tundide arvust, võimalikest õpetatavatest keeltest, õpilaste motivatsioonist ja kõigest sellest, millest õpetajad ikka vestlevad kui tekkib võimalus küsida, aga kuidas teil. Kõigest koolikorraldusse puutuvast saab lugeda ka alajaotusest „Turismiõpe Maltal“ ning kõiki koolis tehtud pilte saab vaadata alajaotuses „Malta fotogalerii“. Siia siis tulevad muljed ja mõtted.

Malta inimesed on väga sõbralikud ja jutukad, samas ka siiralt küsimusi esitavad ja kuulavad. Kuna koolis käib kogu õppetöö inglise keeles, on sageli ka õpetajate omavahelise suhtlemise keeleks inglise keel. Kõik räägivad väga vabalt ja hästi, see oleks nagu tõepoolest nende teine emakeel, kuid tegelikult on nende emakeeleks ikkagi malta keel, mis on täiesti omanäoline semiidi keelte hulka kuuluv keel, meenutades pisut kõlalt araabia keelt, kust ongi malta keelde palju sõnu üle võetud, pisut itaalia keelt, kust siis laensõnade arv teisel kohal ning kõige selle vahele pikitakse päris palju ka inglise keelseid väljendeid. Kirjapilt on aga ladina tähestikus kuid kaashäälikuid on tunduvalt rohkem kui mõnes teises keeles. Hääldus ja kirjapilt omavahel kokku ei lähe, vähemalt eestlase silmadega vaadatuna. Kuna meiega räägiti inglise keeles, võib osaliselt nende inglise keele rääkimise ka meie arvele kirjutada, kuid üsna sageli olime tunnistajaks telefonikõnedele kolleegide vahel, mis algasid malta keeles, läksid poole pealt sujuvalt üle inglise keelele, siis tagasi malta keelele ning lõpetuseks alati allright, bye, bye.

Selgub, et malta lapsed hakkavad inglise keelt õppima 3 aastaselt, kui lähevad kooli (meie mõistes siis eelkooli või lasteaeda) ning mõnedes rikkamates ja edaspüüdlikumates peredes räägitakse lapsega ka kodus inglise keeles. Malta keelt ei peeta mingit pidi teisejärgulisemaks vaid suhtutakse nii, et kuna Malta on väike, peavad inimesed aru saama, et rahvusvahelised suhted on olulised ning keeloskus ainult rikastab, avab ukse paremasse maailma, parematesse koolidesse ja parematele töökohtadele.

Samal päeval kohtusime ka hotellieriala (front office) õpetajaga ning reisikorraldusõpetajaga. Kuna ka Krista annab just hotellierialasid, oli väga huvitav kuulata, kuidas seda siin õpeatakse. Eriti huvipakkuv oli just praktiline töö, mis siis toimub igal nädalal ühe päeva, et õpilased saaksid ettekujutuse, kuidas see kõik ikkagi päriselus välja näeb. Selleks ajaks kui minnakse praktikat tegema (suvel), on kõigil olemas nii praktilised kui ka teoreetilised teadmised.

Paljud kohalikud õpetajad tundusid olevat endised praktikud, ehk siis inimesed, kes on aastaid turismitööstuses töötanud, kas siis hotellides või reisibüoodes, samuti ka restoranides ning seetõttu on neil säilinud ka tihe kontakt toimivate ettevõtetega, mis õpetajatöös kulub väga ära. Ettevõtted teevad kooliga pidevat koostööd, sest kuna turism on Malta suurimaid elatusallikaid on väga tähtis saada oma ettevõttesse parimad õpilased, kes siis kooli lõpetamise järgselt sinna tagasi tahaksid tulla.

Kooli söökla, (ise kutsuvad nad seda ka restoraniks) töötab samal põhimõttel nagu ka meil, õpilased teevad praktika korras süüa ning pakutakse mitut sooja toitu, kaasaarvatud taimetoit. Koolilõuna ei ole tasuta, kuid maksab vähe ja on kättesaadav kõigile. Samuti küpsetatakse pagaritooted tundide raames ning ka neid on võimalik letist kaasa osta. Õpetajatele ei ole samuti midagi tasuta. Varem oli kohv olnud tasuta, kuid nüüd tuleb seda sealtsamast söökla puhvetist osta. Enamasti teevad õpetajad oma kabinetis tassi sisse lahtustuvat kohvi ning lähevad sellega siis puhvetisse, et natuke näidata oma suhtumist, et kohv enam tasuta ei ole. Kooli kokaõpeajatest on vaid üks naisterahvas, kes juhendab siis kooli söökla poolel töötavaid õpilasi. Töö toimub kokandustundide raames. Meile tõi ainuke naiskokk kummalegi maltapärase juustupiruka, mis on selline lehttaigna kohupiimapiruka moodi küpsetis, oli teine just ahjust tulnud ja maitses väga rammusalt ja hästi.

Maltalased armastavad üldse palju küpsetisi – väga populaarsed on sellised tänaval asuvad küpsetiste letid – pastezeriad – kust võid valida siis meelepärase (enamasti) lehttaigna küpsetise või pitsaviilu. Meie vaieldamatuks lemmikuks kujunes hernepirukas, maksis ainult 25 senti ja maitses suurepäraselt.

Jõudsime kiiresti ka veel need köögid üle vaadata, kuhu homme tundi läheme ning lehvitada nendele õpetajatele, keda me homme ära tundma peaksime. Joogiosakonna juhataja (Manager of Beverages) andis meile põhjaliku ülevaate restoranide tööst ning lisaks kõigele muule ka kogu kooliaasta restoranide menüüd. Kuna toit restoranidesse valmib tundides, siis on menüüd valmis terve aasta lõikes, vastavalt siis sellele, mida on vaja õpetada. Tutvusime ka Malta kooli saavutustega erinevatel võistlustel ja konkurssidel ning saavutustega rahvusvahelisel maastikul.

Pärast tööpäeva suundusime Sliema sadamasse ning otsustasime Maltat ka mere poolt vaadata. Kruiis, mis kestis 1,5 tundi viis meid üle lahe Valettasse või õigemini küll Valetta müüride veepoolsele küljele ning lisaks ka Valetta vastas asuvasse kolme linna (Three Cities), mis on ehitatud täpselt nagu Valettagi kaitse-funktsioonideks. Kolmel linnal on igalühel ka 2 nime, üks selline, mida kasutatakse turismiteatmikes ja teine selline, mida kasutab kohalik rahvas. Lisaks nägime Valetta sadamat, kus peatub palju kruiisilaevu. Ka mere poolt vaadatuna on Malta vägev, selline kivine, vankumatu ja majesteetlik. Päris õhtul katsetasime ühte mereäärset restorani, teel koju, ehk siis kusagil Sliema ja St Juliansi vahepeal, kes neist aru saab, kumb see nüüd oli.

ITS – Institute of Tourism Studies, esmaspäev

Hotellis hommikust söönud, asusime eile selgeksõpitud teed mööda kooli poole teele, hoolikalt liiklust jälgides ning ellu jääda püüdes. Maltakad nagu britidki sõidavad ju valel pool teed, ise väidavad nad muidugi, et meie sõidame valel pool. Olgu sellega siis kuidas on, aga eks see neile pikast Briti impeeriumi alla kuulumisest on pärandiks jäänud, nagu ka teine ametlik riigikeel – inglise keel, mida kõik kohalikud räägivad väga soravalt ning tõepoolest vahel lähevad märkamatult ühelt teisele üle. Malta on iseseisev riik alates 1974 aastast, Briti impeeriumi alt vabaks sai ta 1964 ning Maltakad on selle üle väga uhked ning suhtuvad sinusse kohe väga lugupidavalt kui sa juhtumisi seda tead.

Liigeldes Londonis on tee ületuskohtadesse kirjutatud – look right, look left- seda siis meiesuguste jaaoks, kes kipuvad ikka kõigepealt vasakule vaatama. Maltal ei kirjuta seda keegi tänavale, sageli on päris raske leida isegi ülekäigukohta ning see tuleb siis ise tekitada keksides paremale, kindlasti paremale vaadates kuskilt autode vahele ning teise silmaga jägides, et ega ikka vasakult miskit kiiret sulle otsa ei söösta. See võib päris kergesti juhtuda, sest autosid on Maltal palju, tundub, et igal ühel sellest 450 000-st on vähemasti üks ja sellega ta siis kiirustades ringi rallib, ehkki lubatud kiirusepiir ei luba vist pea kogu saarel üle 70 km tunnis sõita. Seetõttu ei jätku ka parkimsikohti ning ega normaalne maltalane ei kipugi turistipiirkondadesse autoga tulema või kui tõesti vaja on, siis võib parkimsikoha leidmisele kuluda päris pikk aeg või jääb ta üldse leidmatagi ning plaanid tuleb ümber teha.

Igaksjuhuks hakkasime kooli poole minema ligi 45 minutit varem, et olla veendunud, et me ära ei eksi ja kindlasti kokkulepitud ajal kohale jõuame. Suure korradamisega õnnestus mul oma telefon hotelli unustada ning sain teha kohe esimesel päeval ka 25 kraadises soojuses väikese sprindi, sest lisaks koolile oli planeeritud päeva teise poolde meie teise partneri Paragon Europe külastamine, milleks oli vaja täpne aeg telefonitsi kokku leppida. Malta Turismiinstituut asus endiselt sama lähedal kui eile ning isegi minu edasi-tagasi spurtimine jättis meile aega veel natuke merd imetleda, mis andis kooli minekule veel erilise võlu. Kooli väravates pidime läbima turvamaja, kus taheti teada, kes me oleme ja miks me tuleme ning sealt suunati meid administratioonilauda, kus kordus sama protseduur ning seejärel paluti meil oodata ning helistati Elaine Cordina Jonesile, kes viie minuti pärast rõõmsalt kohale ilmus ning meid tervitas. Ootamise ajal saime imetleda kõrget kuppelja kujuga klaaslage, mis meenutas mitte visuaalselt vaid ka füüsiliselt kasvuhoonet või talveaeda ning oli päris troopilisee kliimaga. Õpilased, kes meist mööda kõndisid kandsid kõik koolivormi – sinist pintsakut, tumedaid pükse või seelikut ning valget pluusi, palava ilma tõttu mõned küll pinsakut ei kandnud vaid piirdusid pluusiga kuid jätsid sellele vaatamata väga ametliku mulje.

Meie suhted Malta Turismiinstituudiga said loodud sügisel, kui tekkis mõte rannikuturismialast projekti kirjutada ning äsja Maltalt naasnuna tundus see mulle parima turismitööstuse toimimise paigana, kuhu tahaks saata nii praktikante kui õpetajaid, et tõeliselt näha ja tunda, kuidas elab üks maa, kus tõepoolest elatakse turismist ning tehakse selle nimel silmnähtavalt ka koostööd. Hakkasimegi otsima turismierialasid õpetavat kooli ning tänu Kuressaare Ametikoolist saadud kontaktile ning sellele lähetatud partnerlussoovi kirjale tuli üsna pea vastus, et meist ollakse huvitatud ning sedaviisi me Malta üheks partneriks kirjutasimegi. Positiivse rahastamisotsuse järgselt teavitasime teiste hulgas ka Malta partnerit, kes rõõmustas koos meiega leppis kokku sobivad kuupäevad ja lubas sügiseks programmi saata.

Sügiseks oli Malta poolne kontaktisik aga kadunud ning enam ei tulnud temalt kippu ega kõppu, seetõttu tuli käivitada otsimisoperatisoon, sest lennupiletid olid ju suvel kokkulepitud kuupäevadele ära ostetud. Õnneks on abiks sõber internet ning pärast mitmete meilide saatmist ilmus välja Elaine, kes selgitas mulle, et talle eelnenud Geoge olla töökohta vahetanud ning tema asemel tegeleb välissuhetega nüüd just nimelt Elaine, kes meid heal meelel kokkulepitud ajal vastu võtab ning kõike, millest huvitume ka meile näitab.

Seda ta siis kohe ka tegema asus. Algul väheke umbuskilikult, sest nagu pärast välja tuli ei olnud Georgi töötamise ajal koostatud ja allakirjutatud LOI Elaine kätte jõudnud ning seetõttu ei osanud ta seisukohta võtta, miks me täpselt tulime ning äkki on meil veel mingeid salaplaane, mida me meili teel ei ole avaldanud, kuid siiski temalt eeldame. Need kahtlused said aga väga kiiresti hajutatud, sest õnneks oli minul meie LOI ette näidata. Elaine selgitas pärast, et ta arvas, et äkki oleme me leppinud kokku mingi õpilasvahetuse, millest tema ei tea ja nagu pärast selgus, millega nende kool üldse ei tegelegi, sest neil on õpilaste praktikale saatmiseks täiesti oma süsteem ning teiste riikide õpilaste praktika korraldamistega nad üldse ei tegele. Saime siis selguse majja, et tegemist VETPRO projektiga, kus osalejad vaid õpetajad ja need ka ainult meie kaks, kes põlevad soovist näha, kuidas ITS funktsioneerib.

Kõigepealt suundusimegi asedirektori kabinetti, kes meile selgitas, kuidas ITS-s õppetöö käib ning andis meile esmakordselt ka ITS õppetasemete lehe, mida meil edaspidi õnnestus saada kõigilt, kellega kokku puutusime ning mis nädala lõpuks meile ka sama arusaadavaks, lihtsaks ja loogiliseks muutus nagu kõigile neile, kes ITS-s töötasid ning meile nende koolikorraldust tutvustasid. Lühidalt öeldes on Malta koolisüsteem lihtne, loogiline ja läbipaistev – kõik käib step by step ning kõik töötajad oskavad selle sulle väga kiiresti lihtsalt ja väikese uhkusenoodiga ära selgitada. Uhkusenoodiga sellepärast, et kuulates malta õpetajaid ja teisi koolitöötajaid rääkimas oma tööst, tundub, et nad väga armastavad seda, otsivad tõepoolest parimaid võimalusi oma õpilastele ning meelsasti toovad näiteid päriselust. “Malta on väike, sellepärast peame me oma lastele andma võimaluse minna ja õppida, kuidas mujal asjad käivad, muidu arvavad nad, et kogu maailm ongi see saar, kus nad elavad,” – sellist juttu kuulsime nende päevade jooksu palju.

Esimesel päeval nägime palju erinevaid inimesi, kes peavad ITS-s mitmeid ameteid, ning kuulsime pisikest ülevaadet nende tegevusaladest, püüdes mõista ja mosaiigitükkidest tervikut kokku panna, nägime koolimaja, klasse, kööke, kus käib töö kooli oma restoranide klientide heaks, restorane, mis esialgu sulasid kokku üheks suureks kauniks ja hästilõhnavaks pärastlõunaks ning saime kaasa koolibrošüüre, mida kõik, kes meiega vestlesid, kasutasid oma jutu illustreerimiseks. Olles kõige lõpuks läbi arutanud kogu järgenvate päevade tegevuskava ning kohtunud kõigiga, kes meie eest nende päevade jooksul hoolt kannavad, siirdusime edasi meie teise sihtkohta Mostasse, kus asub euroopa projektide asjatundja Paragon Europe, kes kevadel meilt 6 majutusteenindajat hotellidesse praktikale aitab.

Mosta asub Malta keskosas ning on päris suur linn, elanike arvult vist Malta suurim. Mostat tullakse vaatama Mosta katedraali tõttu, sest vaatamata Malta väiksusele võib Mosta kiriku kuppel end lugeda Euroopa kolmandaks suurimaks kupliks (Dome) Rooma püha Peetri ja Londoni püha Pauli katedraalide järel. Mosta katedraalil on lisaks sellele jutustada veel päris oma lugu, õigemini lausa imelugu, mis paneb mõtlema ning imedesse uskuma, mis pole ju sugugi paha, eriti sellisel maagilisel saarel. Teise Maailmasõja aegu oli Malta, Briti kolooniana üheks Itaalia pommitajate sihtmärgiks. Pea kahe aasta jooksul pommitati Maltat, eriti just Valettat, kuid samuti ka teisi paiku. Seda perioodi võrreldakse 16.sajandi Malta suure piiramisega (Great Siege of Malta), sest pommitajad lendasid Malta kohal päev päeva järel. Üks pommidest kukkus Mosta kirikusse ajal, mil kirikus oli 300 inimest, kuid mingil põhjusel pomm ei plahvatanud ning lõhkus vaid katuse. Seega arvatakse, et jumal kaitses Mosta kirikut ja ilmselt ta kaitseski, sest nii palju kirikuid nii väiksel maa-alal ei ole vist ühelgi teisel maal. Maltal nimelt on 365 kirikut, iga päeva kohta üks.

Paragon Europe ja Joseph võtsid meid sõbralikult vastu ning jutuajamine oli huvitav ja informatiivne. Paragon Europe on korraldanud rahvusvahelisi õpilaste praktikaid juba aastaid ning osalenud ka paljudes muudes europrojektides, aidanud kohalikel firmadel välisturgudele jõuda ning vahendanud haridusprogramme. Firmas töötab rahvusvaheline meeskond ning valitseb nooruslik ja uudsushõnguline vaim. Rääkisime võimalikest hotellidest, piirkondadest ning sellest, mida nemad omaltpoolt pakuvad. Tundub, et meie mõttemaailmad sobisid ning asjadest saime aru sarnaselt. Loodetavasti on see positiivne noot meie edaspidiseks koostööks. Eriti meeldis mulle just see, et nende poliitikaks on panna kokku elama eri riikidest noori, et nad hakkaksid suhtlema ja inglise keelt rääkima, sest sellises olukorras ei jää neil suurt muud üle. Tundus, et nad võtavad asja tõsiselt ning teevad seda mitte ainult raha vaid ka fun’i pärast, seda oli tunda ja ma arvan, et nii see ongi.

Esmaspäeva õhtupooliku veetsime Valettas – Euroopa väikseimas pealinnas, mis polegi üldse pealinnaks ehitatud. Valetta on tegelikult ehitatud kaitseehitiseks ning nagu meil edaspidi õnnestus teda ka mere poolt näha, ongi ta kui üks hiiglaslik kindlusemüür – paekivine nagu kõik muu siin Maltal. Kuna Krista oli siin esmakordselt siis tegime jalutuskäigu kindlusevallile, vaatasime Alam- ja Ülem Baracca Aedu ning veendusime, et kõik teed viivad vee äärde niikuinii. Üle vee paistis Sliema oma valgete suurte hoonetega, mis palistavad rannapromenaadi, autoteel sõitsid autode kõrval ka hobusemehed, kes häälekalt omale kliente meelitasid ning Sliema ja Valetta vahelises lahes liuglesid purjekad, paadid ja muud laevukesed. Imeilus, hing lausa laulis sees. Eriti ilus oli veel siis kui pimedus hakkas linnale laskuma ning mööda peatänavat sammudes möödusime teatrist, kus orkester parajasti harjutas viisijuppi „Carmenist“.

Tere Malta, siin me oleme, pühapäev

Teekond algas väga vara või oleks õigem öelda, et väga hilja – öö polnud veel läbi, aga ka hommik polnud veel kätte jõudnud. Läbi pimeda, sombuse ja külma Eestimaa sõites tundus täiesti võimatu, et kusagil on veel suvi, päike ja soojad ilmad. Tallinnas oli lausa maa valge ning autotee suisa libe – suureprane algus rannikuturismi projektile – Euroopa dimansioon täies hiilguses – põhjamaalt lõunamaale ja seekord isegi mitte päevase teekonna vaid sellise normaalse kuuetunnise reisimisega.

Lennuk startis kell 6.00 ning juba mõne aja pärast nautisme Riias sooja kohvi ja hommikusööki ning ootasime, et meie lend välja kuulutataks. Kinkisime rõõmuga ühe tunni ajamasinale tagasi ning maandusime Maltal juba kell 12.00  – ok meie aja järgi siiski 13.00, aga meie aja, selle külma ja valge maaga jätsime nüüd seljataha. Sellest, et olime teise kliimavööndisse sattunud  saime aru juba lennukist väljudes, nähes lennujaama poisse lühikestes pükstes ja T-särkides kohvreid maha laadimas ning keerasime ninad vastu päikest ja tõdesime, et see kõik meeldis meile väga.

Tore, kui sul on maailmas sõpru ning eriti tore, kui need sõbrad sind rõõmuga lennujaamas ootavad ning su kohvrid, kaaslase ja sinu endagi hotelli transpordivad, kättpidi ette näitavad, kust kõige otsemad teed vajalikesse kohtadesse viivad ning teevad veel enne kui arugi saad väikse kohalike vaatamisväärsuste tuuri. Selle toreda suvise jalutuskäigu järel saime aru, et elame merele väga läheda ning et seda endale ka päriselt teadvustada, otsustasime selle ka oma jalgadele selgeks teha ning pistsime varbad Vahemerre – pisikesel liivarannal, otse suure autotee kõrval, veidi ülevalpool meist paistmas ka meie reisi sihteesmärk – Malta Turismiinstituut – kena valge, pikk ja madal õhuline ehitis. Ja mis kõige toredam, tõepoolest vaid veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel meie peatuspaigast, kui kasutada kõige otsemat teed, mida me nüüd oskasime ja mis viis meid esiti otse läbi Malta kuulsaimast ööklubide piirkonnast Parcevillest ning seejärel keeras mere äärde, kust avanes kena vaade lahele ning merele selga keerates ning pead väheke kuklasse ajades ka koolile. Milline kena vaade võib veel kooli akendest avaneda – iga päev kui tahad silmi puhata, keera ainult nägu akna poole ja Vahemeri laiub su ees – sinine, soe ja mõnus.

  Meie majutusasutus nimega Rafael Spinola hotell asus piirkonnas, mida kutusti St Julians, sellest veidi Valetta poole jalutades jõuab Sliemasse.  Mõlemad on tuntud kui populaarsed turismipiirkonnad ning olles mittemaltalane, ei pane isegi tähele, kui ühest teise oled jõudnud. Seda tuleb Maltal muidugi sageli ette, sest kõik linnad, linnakesed, alevikud ja külad kestavad enam-vähem lakkamatult ning ainult kohalik oskab öelda, millise maja juurest tuleks seda piirkonda teisiti nimetama hakata. St Juliansist viib Sliemasse kena promenaad, mida kasutatakse nii jalutamiseks, tervisejooksuks kui koertega patseerimiseks ning kus igal sammul võib leida ka mõne toreda söögikoha, enamasti väga vahemerelise koos mõnede Malta special roogadega. Kuna pühapäev oli meie päralt ning tööülesanded ootasid meid alles homme, siis promeneerisime päris pikalt.

Meie orientiiriks koduteee leidmisel oli oranži ja sinise värviline tornmaja, mis asus väga peene elamurajooni Portomaso ees ning mis alguses meie meelest kuidagi ei sulandunud sellesse keskkonda, olles nii teistsugune ühtlaselt valitsevast paekivi karva beežist toonist. Etteruttavalt pean mainima, et meie torn, nagu me seda kutsuma hakkasime, sai meile nädalaga väga armsaks, selle järgi oli hea määrata, kuhu meie Malta kodu jääb ja selle silmamine nii maalt kui merelt tekitas omamoodi sõbraliku tunde.

Pühapäeva õhtul kui juba pimedaks läks õnnestus meil ka üks väga tore  trip teha, seda võiks nimetada lausa Malta must be-ks ja seda soovitaksin mina ette võtta kohe kaks korda, nii päevasel kui õhtusel ajal. Sihtkohaks oli siis Malta kunagine pealinn Mdina, mida kutsutakse ka Silent City, sest tänapäeval ei ela seal paikselt just eriti palju inimesi ning seetõttu õhtune külastus on ka pisut müstiline.

Mdina asub suhteliselt Malta keskel, kõrgemal kohal nagu iidsele linnale kohale. Kuna Malta on suhteliselt tasane ning enamus linnadest paiknevad ranniku ääres, siis Mdina poole sõites saab juba kaugelt nautida seda majesteetlikku vaatepilti kui tuledes vana loss (nii ta pimedas tundub) kaugusest künka otsast paistma hakkab. Siia annab juurde mõelda kõik muinasjutud, kus mõni printsess päästmist vajaks, just sellisest kõrgest lossist lasi Rapuntsel oma juuksed valla ning võimalik, et kunagi magas seal ka Okasroosike.

Tegelikkuses linnaväravast sisse minnes vapustab see võimas arhitektuur ja suursugusus, vanad kirikud, uhked kivimajad. Mdina kirikusse ootavad noorpaarid 3-5 aastat oma laulatumisjärjekorda, aga kohalike hulgas on paik abielu astumise tähistamiseks väga populaarne ning ootamist väärt. Kõndides nende kaunite paleede vahel oled ühel hetkel äkki vaateplatvormil, kus terve Malta on tuledes sinu ees, täiesti ootamatult ja kaunis nagu piltpostkaart, kuhu värvilised tulukesed on laiali pillutatud. Tore oli tõdeda, et maltalased hoiavad oma kultuuritähiseid väga heas seisukorras ning ka Mdina ümber oli ehitatud uus, kuid vanaga ühtesulav jalutustee, mis oma kaasaegsete skulptuuride ja tuledega juhatab sind vanade võlvide ja müüride vahele.

Esimese päeva kohta oli elamusi juba rohkem kui palju ning üks ilusam kui teine, seega suundusime koju puhkama, kumbki oma kolmevoodilisse ühe inimese tuppa.

Malta – 1 päev ja 2644 km veel jäänud.

552347_465211346824389_634124533_nÜks päev ja mõnedtuhanded kilomeetrid lahutavad meid veel meie esimesest rannikuturismi sihtkohast ning juba väga varsti võime tuulise, tormise ja peaaegu talvise Eestimaa vahetada nädalaks palava, päikselise ja põneva Malta vastu. Mida me siis sellest vahemereäärsest saareriigist teame? Seda, et Malta asub pea Muhumaa suurusel maa alal, kus elab Tallinna linna täis inimesi, kus kirikuid on sama palju kui aastas päevi, kus asuvad maailma vanimad teadaolevate templite varemed ning kus turismihooaeg kestab ligi 8 kuud ning temperatuur ei lange ka päris talvekuudel kümnest kraadist allapoole. Malta kuulub Euroopa Liitu sama kaua kui Eestigi ning päris iseseisvaks riigiks sai ta alles 1974 aastal. Vaatamata sellele, et teiseks riigikeeleks on Maltal inglise keel, räägivad maltalased ikkagi malta keelt, mis sarnaneb hoopis araabia keelega, ehkki kirjutamisel kasutatakse ladina tähestikku ning paljud sõnad on laenatud ka itaalia keelest. Itaalia saarest Sitsiiliast lahutab Maltat 96 kilomeetrit ning Põhja Aafrikast 290 kilomeetrit. Malta pealinnaks on Valetta, mis on Euroopa Liidu väikseim pealinn ning Malta saarestik koosneb seitsmest saarest, millest asustatud on kolm – Malta, Gozo ja Comino.