ROC Mondriaan, hotellikool. 3. aprill 2014

Täna külastame Mondriaani hotellikooli, mis asub Haagi kesklinnas. Otsustasime kooli minna jalgsi, sest sinna on vaid 20 minutine  jalgsi retk. Ilm on ilus ja väike jalutusretk pärast kosutavat hommikusööki kulub igati ära. Linnakaart kooli asukoha täpiga pingsalt käes liigume üsna sujuvalt kooli poole. Kohad, millest möödume on juba tuttavaks saanud- kanal, raekoda, raudteejaam jne. Raudteejaama juures pildistame veelkord jalgrataste kolooniat. Rattaid on jube palju ja tekib kahtlus, kas igaühel neist ka enam peremeest on, sest mõned neist on üsna rääbaka ja hooldamata välimusega.  Kuigi siin sõidetaksegi kulunud ratastega, mis on korduvalt üle võõbatud. Selliseis tutikaid sportrattaid , mis brändimärkidega hiilgaksid nagu meil Eestis siin näha polegi.IMG_2191

Jõuamegi kooliukseni ja otsustame sisse astuda. Kohe võtab meid vastu administraatori lett nagu hotellis, kus siis 2 tüdrukut parajasti oma praktilist hotelliteeninduse õppetundi läbi viivad. Üks vanemalt ja teine nooremalt  kursuselt. Õpetaja käib neid aegajalt juhendamas. Kõik inimesed, kes kooli uksest sisse astuvad saavad juhendatud ja viisakalt vastu võetud ka õpilased.

Sealsamas on näha ka restoranikass, baar,  kus parasjagu toimub samuti tund. Põrandal on harkjalgadel külalistele hoiatus ehk teada anne, et ka fuajees toimuvad tunnid.

Administraatorid pakuvad meile kohvi ja paluvad oodata, sest meiega kokku saama pidanud Fred jääb natuke hiljaks. Nii me siin istume ja piilume ümberringi. Näeme et kõrvalklassis õpetatakse juuksureid.

Peagi saabub Fred ja alustame ringkäiku koolis. Külastame õpetajate tuba ja õpetajate kabinette, restorani õppeklasse ja köögilaborit. Silma jääb see, et kõik õppekeskkonnad on hästi sarnased päris töökeskkondadega.IMG_2200

Näiteks on õpilaste garderoobi juures turvatöötajate kabiin, kus õpetatakse praktilist tööd tegema turvatöötajaid.Kõik need õppekeskkonnad on töös, nad ei seisa tühjalt vaid õpilased tegutsevad seal kogu koolipäeva vältel. Tööd tehakse paari või grupi kaupa ja kogu kooli lahtioleku aja. Teeninduse õpilased on ilusasti vormis nagu päris töökeskkonnas ja suhtlevad meiega nagu oleksimegi päriselt hotellis, restoranis või konverentsisaalis. Kui üksi liikusime tuldi küsima, kas saaksime aidata või teed juhatada. Hämmastaski õpilaste vahetu ja tähelepanelik käitumine, mis teenindustöötajale tegelikult väga vajalik oskus.

Saime teada, et kooli oodatakse just erineva rahvusvahelise taustaga õpetajaid, et erinevate rahvustega hakkamasaamist õpilastele õpetada Vahetusõpilased õpivad nii Hiinast kui ka Jaapanist ning oma õpilaste grupid on ka nendes maades. Õpetatakse ka huvilistele hiina ja jaapani keelt.

IMG_2211

 

 

 

 

 

Koka õpetaja kasutab tunnis koos lastega nutitelefone. Näieks on neil kasutusel Inglise keelne  koka raamat, kus lisaks trükitud retseptidele ja valmistusõpetusele ka  QR koodid iga toidu juures. Nii saab õpetaja vajadusel ja õpilased õppimise käigus alla laadida videosid ja koos või eraldi vaadata videosid, kuidas mingit kassikalist toitu, kastet jne. tehakse. Meilegi demonstreeriti videot, kuidas majoneesi teha saab.

IMG_2233

 

 

 

 

 

 

 

 

Lõpetuseks viidi meid restorani klassi, kus lõuna ajal kohalikule rahvale ette broneeritult 3 käigulist restorani  lõunat serveeriti.

IMG_2221Saime meiegi sellest seekord osa. Üritust väga ei propageerita , käivad nö. vanad kunded ja nende sõbrad. Ega kohti selles restoranis  nii väga palju polegi ja sellega ajab asjad ära. Kui  laiemalt üritust reklaamida saavad päris söögikohad kurjaks ebaausa konkurentsi pärast, sest hinnad on siin  madalamad,IMG_2223 kui mujal- 10 EUR kogu lõuna.

Maiustame siin pakutud lõunasöögiga ja siis vaatame veel kuidas õhtuseks pidulikuks vastuvõtuks suupisteid kõrval asuvas õppeköögis valmistatakse.

Zeelandi Ülikool ja rannikuturism 2. aprill 2014

Kolmapäeva hommikul  oli meie esimeseks reisisihiks Schiedami rongijaam, kuhu pidime ise kella 11 kohale jõudma, sest meie reisisaatja Fredi kodu jäi just meie tänase päeva ringreisi eesmärgi, Zeelandi ja meie kodulinna Haagi vahele. Ta oleks meie transportimiseks pidanud kaks korda päeva jooksul  edasi tagasi tühja sõitu tegema, mis on siinmaal üsna aega nõudev tegevus, sest teedel on sageli  tohutud ummikud kuigi vahemaad on lühikesed.

Niisiis olimegi kokkulepitud ajal rongijaamas ja alustasime koos Frediga sõitu mööda rannikut Zeelandi poole. Kesklinnast välja jõudnuna hämmastas meid tohutu õliäri piirkond,  Roterdam ja selle ümbruse sadamad. “Shelli”  gigantsed õlitsisternid katsid tohutuid silmapiiri taha ulatuvaid välju. Siin polnud kahtlustki, et  inimene on kõikvõimas. Araabiamaadest mööda merd  tankeritega kohale  toodud oli pumbatakse suurtesse tsisternidesse, kus kohast  see siis jao pärast mööda torusid edasi peamiselt Saksamaa poole pumbatakse. Teispool põldudel laiutasid Aasia maadest kohale toodud uusi autosid täis tornid. Laevadelt uute autode suurtesse tornparklatesse ümberparkimine pidi mokkamööda töö noortele tudengitele olema.

Fred viskas nalja, et Siin Roterdamis teenitakse raha, Haagis jagatakse seda ja Amsterdamis kulutatakse- vot nii need Hollandlased siin elavad.

Peagi lõppes tööstus ja äri piirkond ja jõudsime puhke ning põllumajandustsooni. Siinse piirkonna elanike ees seisev põhiline ja kõiki haarav ühine mure on metsiku mere ja inimeste koostöö ja sellelt pinnalt kõiki rahuldava elukeskkonna loomine. Selle nimel teevad koostööd koolid, ettevõtted, valitsus ja elanikud kellel siin kodu on. Püütakse leida lahendust, kuidas kaitsta ennast üleujutuste eest rannikualal ja sellest kõigest veel tulu teenida. Sellest kõigest kuulsimegi Zeelandi ülikooli turismi valdkonna juhilt Margot Tempelmanilt. Holland apr 2014 626

Holland apr 2014 622

Enamus õpetajaid koolis teevad ka uurimistöid ettevõtete tellimusel  lisaks tundide andmisele. See on üks põnevamaid viise, kuidas koolitööd ja õpetamist omavahel miksitakse ja õpetajad reaalse tööeluga väga hästi kursis hoitakse ja roosteminekut välditakse.

Holland apr 2014 632Näiteks on külastatud Zeelandi ülikooli juures üks labor, kus tööandjate soovil kasvatatakse, aretatakse  ja uuritakse, millised vetikad on merekarpide ja austrite Holland apr 2014 637kasvatamiseks kõige sobilikumad. Lisaks kasvatakse katseklaasis sääski, et kaladele paremat toitu saaks kunagi tootma hakata. Seda aitavad teha õpilased bioloogia tundides.

Seotud on see ka turismiga, sest mereande on ju  ka restoranidele vaja.

 

 

 

Keskkonainimesed rõõmustavad ka, sest austrite kasvatus koos vetikate kasvatusega tugevdab tekkivate rihvide näol rannakindlustust. Nii ongi kõik näljased hundid söönuks saanud ja lambad terved.

 

 

 

See on vaid üks näide, aga selline mõtteviis, kus kaudselt seotud tegelased omavahel tihedalt koostööd teevad on siin kandis valdav, selle oleme Fredi juttu kuulates selgeks saanud.

Siinsamas koolis peetakse meile pikk loeng ka täpsemalt sellest, kuidas ja millised firmad kooliga koostööd teevad ja mis kasu nad sellest lõikavad ja kuidas kool oma teadustööd seeläbi arendab. Holland apr 2014 631

 

 

 

 

 

Üks huvitav ja arendatav majandusharu, millest meie pole siiani kuulnudki on (aqvaculture) meremajandus. Seda silmas pidades Holland apr 2014 635Holland apr 2014 623  just meres elavate taimede ja loomade kasvatuse näol.

 

 

 

 

 

Oli tõeliselt huvitav ja silmaringi arendav päev. Miks ka mitte rannikuturismi veidi laiemalt ja sellise mätta otsast arendada.

“Zandmotor” ja Kijkduini luited – retk loodusesse. 1. aprill 2014

Tänasel hommikul ootas meid hotelli fuajees juba terve trupp kohalikke turismiõppureid koos kahe õpetajaga. Õpilased on siin väga viisakad, alati tervitatakse kättpidi ja “small talk” tuleb ka ilma suurema pingutuseta välja.

Ronime üheskoos kohalikega kooli poolt selleks päevaks renditud väikesesse bussi. Bussijuhiks on meil eelmisel päeval juba tuttavaks saanud õpetaja Thom de Groot. Vahemaad linnade ja külade vahel  on Hollandis alati lühikesed , sest maa ise on väiksem kui Eesti, aga elanikke väga palju, 16,7 miljonit. Nii jõuamegi üsna kiiresti  äärelinna, mereäärsesse Kijkuini piirkonda, mis on üks rannaturismi keskus. Külastame metsatukka, mis on nende jaoks oluline atraktsioon ja vaikuse nautimise koht linnaläheduses. Siin käiakse niisama jalutamas, koeri jooksutamas või ise tervisespordiga tegelemas.  Lisaks on siin liikiderikas taimeriik.  Nägime ka kohalikku koeralasteaia rühma, 15 erinevas kaalurühmas ja -disainiga lemmiklooma  jalutasid koos kasvatajaga. Ulakamad isendid olid muidugi kimpu seotud ja neid sai kasvataja vajadusel enda poole sikutada. Flegmaatilised isendid liikusid aga vabalt ringi ja kulgesid ise rühmal sabas.

Holland apr 2014 598prahikera

 

 

 

 

 

 

 

 

Pärast loodusretke külastasime kohaliku kooli praktikabaasi, NH hotelliketti kuuluvat Atlantic Hotel Kijkduini. Põnev oli selle hotelli all keldris olev liivapark , kus liivalosside ja muude liivast kujude  ehitajad  käivad aegajalt võistlusteks harjutamas. Siinkandis on see üks oluline turismiatraktsioon kevad-suvel.

Hotelli kõrval rannas asus rannapromenaad koos shopingu ja söögikohtadega. Siia me suundusimegi, sest aeg oli lõunat süüa ning meie võõrustajad tahtsid meile midagi hollandipärast pakkuda, milleks seekord olid kohalikku laadi pannkoogid. Valikus olid magusad ja soolased, suured ja väikesed pannkoogid. Täidise sai igaüks ise valida ja seda ei segatud taignasse vaid jäeti alumise ja ülemise kihi vahele.Pannkook oli seejuures suhteliselt  õhuke. Sink ja juust pandi  koogi kihtide vahele viiludena, mitte ei lõigatud neid kuubikuteks nagu tavaliselt tehakse.

Holland apr 2014 609

Holland apr 2014 607

Holland apr 2014 608

 

Kõhud punnis asusime jälle teele, seekord sihiks “zandmotor”,  üks Hollandi teadusaavutuste lipulaev. Maa on siinkandis kõrgelt hinnas , sest teda on lihtsalt liiga vähe arvestades inimeste arvu. Mureks on seegi, et meri  tahab ka veel mõnelt poolt kallast endaga kaasa viia.  Nii mõtlevadki nupukad Hollandlased igasugu trikke välja et probleemi lahendada. “Zandmotor” ongi üks uus ja suur projekt, kus merepõhjast liiva rannakindlustuseks üles tõstetakse ja seejuures veel tuulte suunda ära kasutatakse ning loodus inimestega  koostööd teeb ja kallast juurde kasvatada aitab. Liiva alla on igasugu kaldatugevdusi maetud.Holland apr 2014 612 Pealtnäha tundub aga kõik lihtsalt ilus ja lõputu liivasaareke. Seda mudelit ja tehnoloogiat kavatsetakse ka teistesse riikidesse üle maailma laiendama hakata, kui kõik lõppkokkuvõttes toimima jääb. See on siin üks tähtis eksperiment ja kohalike inseneride järjekordne imetegu.

Holland apr 2014 611
Ei saa muidugi märkimatta jätta et ekskursioon rannaliival toimus päikesepaistes ja paljajalu  ning õhutemperatuur oli 20 C lähedal. ( hommikul kurtsid töökaaslased Eestist telefonis just järjekordse lumesaju, -7C ning hommikuse autoakende jääst kraapimise üle)

Kohtumine Haagiga, 31. märts 2014

Pärast pikka päeva Amsterdamis saabusime tunniajase rongisõidu järel Haagi. Siin võttis meid vastu pühapäevaõhtune uut töönädalat sissejuhatav ja küünla- ning laternatevalguses sumisev kesklinn, kus vanad sõbrad soojal kevadõhtul viimaseid hetki koos veetsid.
Väsinud ja õnnelikena jõudsime imelisse kesklinnahotelli Corona, mis asub väikese väljaku ääres.
Ootamatult saabus hommik ja nagu kokkulepitud ootas meid hommikul hotelli fuajees rõõmsameelne Fred Klingeman, kohaliku Mondriaani kooli rahvusvaheliste suhete koordinaator. Tänase päeva plaaniks oli kohtumine igasuguste tegelastega koolis. Mondriaani koolis

Kõigepealt jutustas meile Fred koolisüsteemist Hollandis ja näitas erinevaid skeeme, tabeleid ja mitmesuguseid  numbreid ilusasti ettevalmistatud Powepointist, mille saime ka kaasa kodus teistele näitamiseks.

Järgmine esineja oli Gerdi Edens kes rääkis meile, kuidas nad õpilasi praktikale saadavad ja milliseid paberid nad selleks täidavad ning kuidas üldse koostöö kooli, praktikakoha ja õpilase vahel toimib. Saime kaasa ka erinevaid blankette ja juhendmaterjale, mida õpilased ja õpetajad siinkandis peavad järgima.
Nüüd oli aga kätte jõudnud keha kinnitamise aeg. Asusime ümber õpetajate tuppa suure laua taha erinevaid võileibu nosima. Õpetajate jutust selgus, et Hollandi lõunasöök koosnebki sageli just kukli vormiga võileivast- saiast, mille vahele on poetatud natuke sinki, juustu ja kapsalehti.

Peale lõunat jätkasime klassiruumis taas oma uurimistööd. Nüüd tegi meiega tutvust turismiõpetaja, kõige noorem õpetaja koolis, Thom de Groot.
Naerusuine Thom jutustas meile lugusid siinse piirkonna turismi eripäradest, sihtrühmadest, loodusest ja sellest, kuidas nad õpilasi treenivad.
Saime teada, et kõige rohkem on neil Saksa turiste ja ka enda, Hollandi inimesed, armastavad vahel siinse kauni liivarannaga mere ääres puhkamas käia. Suur osatähtsus on aga äriturismil, sest Haag on tuntud Euroopa Liidu ametnike kogunemise ja töötamise kohana. Siin asuvad: Rahupalee; Rahvusvaheline Kohus; Jugoslaavia Kriminaaltribunal, Keemiarelvade Keelustamise organisatsioon ja Hollandi kuninga residents. Linnavalitsuse hoone on omaette vaatamisväärsus, mida hüütakse “jää paleeks” , see on suure aatriumiga hoone, kus on ringiratast erinevad asutused ennast sisse seadnud, alates linnavalitsusest, raamatukogust, infopunktist kuni saalideni, kus registreeritakse abielusid. Haagis asub üle 150 rahvusvahelise organisatsiooni.Parlamendihoone

Sageli saavad siin kokku riigipead ja arutavad kogu maailma jaoks olulisi asju. Põhjuseks on see, et Holland ja Haag asuvad täpselt Euroopa südames ja siia on lihtne ja kõigile võrdselt lühike maa tulla. Haagi ja tegelikult kogu Hollandi inimesed on harjunud sellega, et siinsamas nende koduukse ees liiguvad inimesed, kes otsustavad kogu meie planeedi jaoks olulisi asju. Ülikeerulised ja erilised asjad siin maal tunduvad normaalsed ja tavalised. Ka kohalikud inimesed on arukad ja tundub, et asju ei lahendata süvenematta vaid keeldude ja käskudega vaid suudetakse ka probleemidele otsa vaadata, neid laiemalt, sügavamalt ja kaugemalt nii eest kui ka tagant uurida.

Kuulanud ära õpetajate jutud läksime külastama koolile strateegiliselt olulisi koostööpartnereid, turismiinfopunkti (www.denhaag.com) ja praktibaasi NB Haag hotellis.i punkt

30. märts 2014 Päev Amsterdamis

amsterdamStartisime Haapsalust kell 3 ja kohe sai kell ka 4.  Tänu kellakeeramise protseduuridele sai ka natuke rohkem adrenaliini hommikuse-öise ärkamise kõrvale. Kuidas kella äratama panna, kui samal ajal üks tund kaduma läheb oli paras pähkel läbi närida.

Lennujaama saabudes selgus, et pagasit ei ole meil kaasa võtmiseks ette nähtud, kuid ka seekord sai jonnakus  võidu ja  väikese tasu eest jõudsid ka meie parajalt paksukesed kohvrid lennukisse. Estonian Airi traditsioonilisele teenindusele vaatamata saabusime juba varahommikuks Amsterdami lennujaama. Lennujaamast sibasime kohvritega rongile ja sealt Amterdami kesklinna. Paigaldanud oma pagasi rongijaama  varakambritesse liikusime magamatusest uimastena sama unisesse alles virguvasse pühapäevahommikusse Amsterdami vanalinna.

Ootamatult leidsime ennast värskelt ööelu näinud, romantilistelt kitsukekestelt ja kanalitega läbipõimitud tänavatelt, kus liikusid seljakottide ja muu mudruga varustatud pikakasvulised meesteseltskonnad, sekka ka mõned paarikesed hommikuvalgust nautimas. “Kohvi shoppidest” imbus õhku aroome , mis on  korralikule Eestlasele tundmatud. Rahvas ärkas ja nautis tänavakohvikutes esimest kohvi või põõsast äsja lõigatud  piparmündiokstest valmistatud teed. Peremeest ootavad keskealised tuunimatta jalgrattad palistasid kõnniteid ja  mõned varasemad kohalikud jalgrattasõltlased sõelusid elegantselt oma aparaatidega jalakäiate vahel.

Parkisime ka ennast ühele päikesepoolsele kanaliäärsele kohviku diivanile ja lasime ennast vastu tõrkumatta olustiku voolul kaasa viia.

Enna ja Kersti

Midagi Maltast

Malta asub Muhumaast veidike suuremal saarel, kus elab Tallinna linna täis inimesi (316 m² ja 415 000 inimest).

Malta saarestik koosneb seitsmest saarest, millest asustatud on kolm – Malta, Gozo ja Comino (viimane küll vaid suvehooajal). Malta on tiheda asustusega (1400 el/km2),  Gozol elab 464 km2-l elab 31 053 inimest ning Cominol elataskse ainult suvekuudel ning lisks populaarsele ja tuntud Blue Lagoonile, mis on imekaunis helesinine valgeliivaline laht, asub seal ka üks hotel, mis talveperioodiks suletakse.

Gozo saarele saab sõita praamiga, mis meenutab täpselt Saaremaale sõitu ning võtab aega ca pool tundi. Gozo saarel asub ka ITS üks õppehoone ning seal õpetatakse väikses mahus toiduvalmistamis- ja teenindamistarkusi

Malta pealinnaks on Valetta, mis on Euroopa Liidu väikseim pealinn, vaevalt kilomeeter pikk ja 600 meetrit lai. Piirkonnas, kus on kunagi võimutsenud foiniiklased, kreeklased, roomlased, Bütsantsi alamad, araablased, Malta ordu ja inglased on kõik jätnud oma jälje Valleta arhitektuuri ja kultuuri laiemalt. Alates 1798 aastast ei ole Valleta linnas toimunud suuri ümberkujundusi.

Malta kuulub Euroopa Liitu sama kaua kui Eestigi ning iseseisvaks vabariigiks sai ta alles 1971 aastal. 1813 – 1964  aastani oli Malta üks Briti kolooniatest.

Maltal on kaks riigikeelt, malta ja inglise. Malta keel sarnaneb araabia keelega, kirjutamisel kasutatakse ladina tähestikku ning paljud sõnad on laenatud ka itaalia keelest.

Malta on Euroopa Liidu kõige lõunapoolseim riik – Sitsiiliast lahutab Maltat 96 kilomeetrit ning Põhja Aafrikast 290 kilomeetrit.

98% maltalastest on rooma-katolikku usku ning saarelt võib leida 365 kirikut – igaks päevaks ühe. Kõikidel kirikutel on oma pühakud, kelle sünnipäevad on kujunenud suursündmusteks, kus pidustused kestavad terve nädala ning päädivad suursuguse tulefestivaliga ning lõpevad pühapäeval protsessiooniga läbi linna.

Palju muljeid väikesest Maltast

Seda ei osanud me mitte arvata, et väikesest Maltast saadud suurte muljete kokkuvõtmine niikaua aega võtab. Maltal oli alati vähe aega ja palju teha, igat hetke tahtsime kogeda, proovida ja käega katsuda ning vaatamata sellele, et sellel korral oli isegi pisike ja käekotti mahtuv läptop täiesti kaasas, polnud igal sammul internetti, et kõiki muljeid kohe kosmosesse saata ning mõned muljed tahtsid ilmtingimata järgmise päeva muljeid lisaks saada, et ühtseks tervikuks muunduda.Seda aega on nad nüüd saanud.

Kõik järgnev on uuesti ülekirjutatud Maltal tehtud märkmete põhjal ning suurem osa sellest on teoks saanud kusagil õhus Helsingi ja Rooma vahel. Vaat nii kaugele ja kõrgele tuli need kaasa tassida, et nad lõpuks ära selguksid ja midagi on kindlasti veel kuskil meie sees peidus, valmis ühel päeval sealt valla pääsema.

Kursused ja pidusöök

Viimast korda siis asutasime ennast minema kooli poole, et kohtuda tänahommikuks kokkulepitud õppetöö planeerijatega. Läbides oma tuttavat marsruuti Paceville baaride ja klubide tänavat mööda, tõdesime, et polegi Malta ööeluga veel tutvust teha jõudnud ning merepeatust pidades pidime sama tõdemuse tõdema ka ujumise kohta. Uskumatu, siinsamas ta ju on, kutsuv soe ja juba kella üheksa ajal ka mõnede ujujatega. Paraku ei olnud selleks tegevuseks aega, sest koolikantseleis ootas meid Alan Micallef, et meile põhjalik tutvustus teha kõigist kursustest, mida ITS lisaks igapäevasele õppetööle veel pakub.

Kursuste nimekiri ja kausta paksus oli aukartustäratav, kõiki neid erinevaid võimalusi ITS muidugi üheaegselt ei paku, kuid siiski on võimalik oma raha eest leida igasuguseid erinevaid võimalusi, et oma haridusteed täiendada. Kursusi pakutakse päris erialase ettevalmistuseta isikutele kui ka päris kõrgele tasemele, mis eeldab juba eelnevat eriala põhjalikku tundmist. Samuti on võimalik kõigil, kelle igapäevatöö on hoopis erinev näiteks Belgia šokolaadimeistri kurusele tulla šokolaaditegemise kunsti õppima või lihtsalt oma kokkamisoskusi täiendada.

Lisakursuste diplomid pidid tööandjate seas ka hinnas olema, ehkki oma lisahariduse maksab kinni siiski kursuse võtja, ehk õpilane. Kursused toimuvad väga erinevatel aegadel, enamasti siiski tööpäevade lõpus, õhtupoolikutel, paljud ka nädalavahetustel.

Kursuste kohta on koostatud töökavad, kus on kirjas mida sellel kursusel õpitakse, kui pikalt see kestab ning samuti ka kursuse hind õpilasele. hinnatase on üsna erinev, sõltub sellest, kas lektorid on oma koolist või tulevad külalisesinejad hoopis teistest riikidest.

Pärast põhjalikku tutvumist kursustega, rääkisime ka teise kantselei töötajaga. Catherine Sciberras rääkis meile koolitöö üldisest korraldusest, tunniplaanide tegemisest ning erinevatest õppehoonetest. Vestlesime ka erinevustest meie ja nende koolikorralduse vahel ning keeleõppe tähtsusest ning malta haridussüsteemist.

Seejärel kohtusime Elainega, kellega siis pikalt maha istusime ja sealveedetud päevadest kokkuvõtte tegime, paberimajanduse korda ajasime ning arutasime ka võimalust malta õpetajate vastuvisiidist  ning ühistest projektidest. Tänasime Elaine’ kõige selle suure korraldamise eest ning imetlesime tema särtsakust ja hoogsat ja professionaalset asjaajamist.

Pärastlõunaks oli meid kutsutud ITS oma restorani klientideks, kus üheaegselt töötasid siis ettekandajad, kelnerid, baarmanid ja nende õpetajad, kes õpilastega kõik kaasa tegid ja neid otse klientide laudade ees juhendasid. Õhkkond oli väga sõbralik ja meeldiv ning õpilased tundusid olevat lausa professionaalid. Sageli ei leia üldse nii head teenindust päris restoranist, seda siis nii söökide kui ettekandmise koha pealt.

Esmalt restorani sisse astudes paluti meil oodata baaris, kus valida sai siis päeva kahe kokteili vahel. Kokteilid olid kenasti vaatamiseks välja pandud ning proovisime siis kumbki erinevat varianti. Baari tööd tegi noormees Venemaalt, kellele olid samal päeval külla tulnud ka ema ja vanaema ning kes samuti “Pembroke” kliendid olid. Nende uhkus oma lapse üle ei saanud mitte märkamata jääda ning ka noormees näitas oma oskusi ning tundus, et õpetajadki kiitsid teda.

Varsti juhatati meid lauda, kus menüüst sai siis valida kolme erineva eelroa ja prae vahel ning algatuseks toodi lauda väike terviseamps. valisime erinevad toidud, et oleks huvitavam. Meie kelneril oli väga hea inglise keele oskus ning ta tutvustas meile kõiki roogi ning kirjeldas täpselt, millest need koosnesid.

Pärast soolaseid käike veeretati laua ette klaaskupliga tordikäru, kust siis tuli valida endale sobiv tordilõik. Ükski tort polnud eile tehtud tortide hulgast, seega võib arvata, et iga päev küpsetatakse kondiitri- ja pagaritundides uued hõrgutised. Erinevad saiad-.leivad, mida toidu juurde pakuti, olid küll tuttava näoga, eile olime sarnaste küpsetiste tegemist näinud küll. Valisime ka erinevad tordid ja jäime väga rahule.

Päeva lõpetas siis innovatisooni ja arenduse tund ja Dr.Alfred Mifsud. Tegemist oli edasijõudnute klassiga, ehk siis grupiga, kuhu tullakse pärast keskkooli. Õpilasi oli väga erinevatest riikidest ning õpetus toimus loomulikult inglise keeles nagu kõik ITS tunnid. Koolitund väga meie omast ei erinenudki, õpetaja rääkis ja küsis küsimusi, palus õpilastel näiteid tuua ning andis neile päris palju sõna. Taustaks olid tahvlil ka slaidid, selle kohta, millest jutt käis ning lõpetuseks näidati videot ning arutleti erinevate võimaluste üle situatsioone lahendada.

Sellega siis meie ITS koolipäevad otsa saidki ning viis päeva olid märkamatult mööda saanud. Õhtuks olime planeerinud kindlasti ühe maltapärase õhtusöögi meie hotelli lähistel asuvas laheäärses restoranide paigas, kus tõepoolest restoran asus restorani kõrval,  terrassid olid kõik vaatega lahele ning ühe restorani nimi “La DolceVita” iseloomustas üldist meeleolu, mis seal6 möödakõndides alati tekkis. Sinna olime planeerinud minna juba esimesest jalutuskäigust alates, kuid nüüd, kui suur töö jäi seljataha, oli meil täielik õigus nautida magusat elu hämarduva sooja lahe kohal ning imetleda, kuidas valgus taskesi pimeduseks muutub ja Malta tuledesärasse puhkeb.  Õnneks läks ka kõht õhtuks tühjaks, ehkki pärast rikkalikku lõunasööki Pembroke restoranis ei oleks seda uskunudki. Veel üks päev ja oleme jälle tagasi oma igapäevaelus, ilmselt ööklubitamine jääb meist tegemata, kuid ujumise lootsime veel allesjäänud laupäeva sisse mahutada.

Magusameistrite juures – 24 oktoober

Hommikul, pärast väikest merepeatust ja ninaga päikese poole mediteerimist sammume jälle mööda järsku tänavat üles, et mäenõlval asuva koolini jõuda. Elaine kabinetist leiame eile kasutuses olnud kokauniformid ning saame neid taaskasutada, sest hommikupoolik viib meid küpsetusklassi. Küpstusklass on tüki maad väiksem kui eilne õppeköök, kuid sealsamas kõrval asub veel teinegi õppeköök, mitte küll nii suur kui eilne, kuid piisav, et seal mitu gruppi mitme erineva toidu kallal ametis on.

Meie aga asume platsi magusameistrite kõrval – selles tunnis tehakse kokku seitset erinevat magusat kiusatust, lisaks küpsetatakse veel kolme sorti saiakesi toidu kõrvale pakkumiseks. Õpilased töötavad enamasti paarikaupa ning igaüks näib täpselt teadvat, mis on tema tööülesanded ning kus ta neid täidab. Seega vaatamata mõningale ruuminappusele, ei ole köögis mingit ülearust sagimist, ainult meie katsume kindlatel trajektooridel liikujatele mitte jalgu jääda ning üritame oma pildistamised vaatamata sellele pildistatud saada.

Paar õpilast on pandud maitseainete kappi koristama ning nemad toimetavad asjalikult kõikvõimalike pakikestega, nuusutavad neid, vaatlevad ning panevad erinevatesse lahtritesse. Pärast, kui nende töö valmis on, kuid magusameistrid pole veel kõik lõpetanud, asuvad nad sujuvalt teistele appi ning aitavad tööpindu korrastada, asju ära panna ja puhtaks pesta. Igastahes tööülesanded on siin väga korralikult  jaotatud ning keegi ei paista viilivat ega millegi kõrvalisega tegelevat.

Õpetaja on väga ametis ja meie jaoks tal palju aega ei ole, seega uudistame ise ja räägime õpilastega. Magustoidud ja küpsetised, mis siin valmis saavad, lähevad jällegi restoranidesse, tordid ja saiakesed siis Pembroke restorani, magustoidud vist mitte, need valmivad õhtuse toitustuse tarvis. Tegemisel on väga uhke šokolaadikook, veel üks biskviitpõhjal tehtud kook puuviljadega, pisikesed koogikesed erineva kattega ning mõned kreemilaadsed magustoidud. Eriti huvitavaks läheb siis, kui õpetaja hakkab näitama, kuidas suhkrusiirupist spiraale keerutada ning muid ilunumbreid välja võluda.

Ahjust tulevad välja soojad saiad, erinevate seemnete ja muude lisanditega ning ka meile antakse neid ahvatlusi proovida. Saiu on nii valgeid kui pisut sepikulaadsemaid ning kõik need lähevad restoranis söögilaudadele. Kreemid jäävad veel külmkappi tahenema.

Lõunapausi kasutame selleks, et maanduda meie igapäevase merepeatuse kõrval asuvas välikohvikus, et märkmeid teha, kodus valmismõeldud küsimustik üle vaadata ning selgusele jõuda, millistele neist me veel vastuseid pole saanud. Kuna ees on kohumine ITS praktikate korraldustööga, siis arutleme veel läbi malta koolikorralduse ning täidame teatmiku abil lünki. Ime küll, aga koolisüsteem Malta saarel hakkab päris selget pilti looma ning igaksjuhuks teeme nimekirja, mida praktikate korraldamise kohta teada tahame.

Praktikaid korraldav töötaja on oma selgitustes väga täpne, lisaks jutule joonistab ta jutu kõrvale skeeme ning seeläbi koguneb meile väga vajalik konspekt räägitust. Õnneks oli meil lõunatunnil aega omavahel kõik kuuldu nähtu läbi arutada ning kirja panna küsimused, mida veel teada tahame. ITS-i teatmik on väga põhjalik ja informatiivne, kuid mõned lühendid ja viited meie jaoks siiski pisut backgroundi nõudvad. Kuid oleme väga hästi ettevalmistunud, et sellest infohulgast aru saada. Alustame siis jällegi algusest – malta haridussüsteemist, kooliastetest, valikutest ja eksamitest ning jõuame ITS-i teisele õppeaastale, kus õpilased peavad kohustuslikus korras sooritama välispraktika, mille pikkuseks on 6 kuud ning mis suures osas toimub Inglismaal, kuid samuti ka paljudes teistes Euroopa riikides. Osaliselt finatseeritakse seda Leonardo projektidest, mõningal määral ka lapsevanemate rahakottidest, erinevate maadega on rahastamisvõimalused erinevad, kuid ilma sellise 6-kuulise väliskogemuseta ITS-i lõpetada pole võimalik. Enne seda, ehk siis esimese aasta suvel, on sooritatud 14-nädalane kohaliku ettevõtte praktika, seega töötamise kogemus on kõigil olemas. Praktikaeelselt toimub ettevõtetega tihe koostöö. Õpilased saavad ka oma valiku teha ning kirjutada sooviavalduse kolme erinevasse kohta. Need avaldused koos Europassi CV-dega saadetakse siis edasi firmadesse, kes teevad CV-dest oma valiku, keda kutsuda intervjuule, mis toimub küll interneti kaasabil, kuid siiski nii, et õpilane peab otseselt oma tulevase tööandjaga vestlema ja oma valikuid põhjendama.

Vahel juhtub, et mõnda ettevõttesse on väga suur konkurss, sest partnerid on olnud ITS-iga koostöös juba aastaid ja nimekad hotellid ja restoranid on õpilaste hulgas väga populaarsed, sest kaasõpilastelt on saadud juba eelnevalt tagasisidet. Lõppkokkuvõtteks leiavad kõik omale praktikakoha. CV-d tehakse koos valmis juba eelnevates koolitundides (ettevõtlus, inglise keel), mis on üks väga tore idee ja mille me kindlasti üle võtame, sest tegelikult on CV-d vaja ju igal õpilasel, kas ta läheb siis välispraktikale või mitte. Tahame kaasa haarata ka inglise keele õpetaja, kes siis tundides selle teema läbi võtaks ning kui ühel hetkel keegi välispraktikale on minemas, siis on CV juba ootevalmis ja kiiresti kastutatav ning ootab teda õpimapis. Igal aastal saaks siis korraks CV-d läbi vaadata ning suve ja praktikatega tekkinud kogemused juurde lisada.

Praktika ajal on õpilastel kokku lepitud kindel tagasiside kord, põhimõtteliselt peavad nad väikese raporti saatma iga nädal ning samuti annavad õpilastest ülevaate ka kooli praktikaettevõtted. Seda siis selleks, et oleks tihe koostöö ning kõik mured ja probleemid saaksid juba eos lahendatud. Õpilased saavad praktika ajal ka palka, enamasti küll vastavas riigis ettenähtud miinimumtasu, kuid seetõttu on neil võimalik ka 6 kuud iseseisvalt hakkama saada. Tundub, et selline süsteem toimib hästi.

Kohalike ettevõtetega on koolil samuti väga head sidemed, sest kõik on huvitatud tulevasest järelkasvust ning sageli jäävad õpilased oma praktikaohtadesse tööle. Seda ka välispraktikate puhul, sest tublisid ja hea hariduse ja kogemustega noori oodatakse kõikjal. Välisõpilastele ITS praktikaid Maltal ei korralda, küll võtavad nad neid meelsasti õppima ning aitavad siin kohaneda ja elukohti leida. Selle jaoks on Maltal ka host-family-te süsteem, kes pakub majutust nii ITS-s õppivatele kui ka Malta arvukate keeltekoolide õpilastele. Host-family peab lisaks majutusele pakkuma ka toitlustust ja mõningast kultuurilist tuge sisseelamisel.

Õhtul külastame saare teist populaarset kuurortpiirkonda Buggibat ja Qavrat, kus asub palju suuri hotelle ning kuhu tõenäoliselt ka meie majutusteeninduse tüdrukud mõne praktikakoha saavad. Seda piirkonda peetakse pisut vaiksemaks kui meie kodukohta Sliemat ja St Juliansi, kuid suvehooajal on see väga rahvastatud ning saginat täis. Nüüd oktoobrikuus on Buggiba keskväljak keskmiselt rahvastatud, kuid õhtusöögi ajal täituvad kõik kohalike restoranide terrassid sügisest turistide ja ilmselt ka kohalikega. Ranna külastamiseks on aeg pisut hiline, sest väljas on juba pime. Malta kaks aastat tagasi uuendatud bussisüsteem  Arriva , mida kohalikud küll kiruvad, toimib meie mõistes väga suurepäraselt ning ilma probleemideta saame jällegi tagasi oma tuttavasse piirkonda.

Kokkamise ja restoranide päev 23.oktoober

Kolmapäev on kokapäev – meie päevaplaan näeb ette osalemist kokandustundides ja pikemat ringkäiku Joogi Manageriga, kellel eile paraku poole jutu pealt tähtsamad asjad vahele tulid. Üldse tunduvad nad kõik siin väga tegusad ja toimekad, aga alati heas tujus.

Hommikusest Merepeatusest on saanud juba igapäevane rutiin, väga, väga armastatud rutiin – teeme merepeatuses alati ka ühe foto ning arutame läbi, mida päeva jooksul küsida võiks ning mida me eelnevatel päevadel oleme küsida unustanud. Tempo on kiire ja infot on palju, samuti tahame kõik vaba aja tutvuda saarega, sest vaadata on neil siin väga palju ning selle tibatillukese ajaga ei jõua seda suurt teha. Seega võtame kõigest nii palju kui vähegi suudame, lepime kokku mitte väsida ning mitte niisama puhkamisele aega kulutada, ok, öösiti siis ikka natuke võib Ja plussiks on see, et kool on hotellile väga lähedal ning tulekute ja minekute peale ei kulu eriti aega, lepime kokku ka koolist otse saarega tutvuma minna, sest ilm on soe ja hotelli riideid vahetama minema ei pea. Ainult ujumiseks pole seni veel aega leidnud, tahaks ju küll, aga siiani oleme piirdunud vaid varvaste leotamise ja merepeatuste ajal teiste vaatlemisega.

Kooli jõudnud, saame selga valged kitlid (tehtud salvrätiku materjalist) ning samasugused mütsid. Tegemist on siis ühekordseks kasutamiseks mõeldud kokariietega, aga kuna meie päevaplaan näeb ette ka homseid pagaritöökoja ja kondiitriklassi tunde, siis jätame need Elaine kabinetti, et neid siiski kahekordseks kasutamiseks hoida.

Köök on üüratult suur, korraga töötavad kahe grupi õpilased, kes valmistavad erinevate õpetajatega erinevaid toite. Nagu selgub, on tegemist teise aasta õpilastega, kes valmistavad siis toitu kooli restoranidele, kus kelneriõpilased need päris klientidele (kes tõepoolest tellivad sinna kohti ja maksvad raha) ette kannavad. Köögis tundub olevat ka väga hea köögitehnika, igale õpilasele on ettenähtud päris suur tööpind, mis hõlmab siis töölaudu ja ka kraanikaussi. Täna töötavad õpilased gruppidena, vahel toimuvad ka individuaalsed tunnid.

Tutvustame õpilastele ka ennast ning kohe astub meie juurde üks tütarlaps, kes selgub olevat pärit Lätist ning tänu oma abikaasa tööle elab Maltal juba mitmendat aastat ning on leidnud hea võimaluse õppida ITS-is kokandust.

Esimene grupp töötab kanaga. Õpilased on paari-kolme kaupa ning valmistavad ette toorest kana, seda tükeldades ning konditustades. Õpetajat pole algul nähagi, kuid selgub, et selle osa tööst on ta juba ette näidanud ning praegu toimubki iseseisev tegevus. Kui kõik grupikesed on oma kanast palju pisikesi tükke teinud ja naha maha võtnud, tuleb õpetaja, võtab kogu kamba enda ümber kokku ning hakkab samm-sammult ette näitama, kuidas valmistada kanarulli.

Meie seisame samuti õpilasteringis ja vaatame huviga. Kana, loomaliha ja singitükikesed segatakse hakklihamasinas ühtlaseks massiks, lisatakse maitseaineid, pistaatsiapähkelid ja veel nii mõndagi, mis kohe meelde ei jää, kuid mille me vapralt üles pildistame. Kogu see segu määritakse kananahale asetatud fileetükikestele ning keeratakse kokku rulliks, mis omakorda mässitakse nii küpsetus- kui fooliumpaberisse ning pannakse ahju. Kui kogu töö ette näidatud siirduvad grupid oma tööpindade juurde ning asuvad õpitut järgi tegema, jälgides retsepte ning suheldes ringiliikuva õpetajaga.

Vahepeal piilume ka teisele köögipoolele, kus käib magusameistrdamine. Täna siis valmivad biskviitkook ja jõulukeeks, mille tarvis puuviljad juba konjakis suplevad ning oma järge ootavad. Teises grupis töötavad mõned õpilased üksinda, mõned ka paaris. Vestleme natuke läti neiuga, kes on ametis biskviittaigna segamisega ning ta räägib meile rõõmsalt, et elab Maltal juba teist aastat ning on elukutselt tegelikult hoopis turunduse valdkonnast, kuid nüüd, tänu ootamatult tekkinud vabale ajale, õpib ITS-is kokandust ning on väga rahul nii kooli kui asjade korraldusega.

Kahjuks pole meie päevaplaan meile aega jätnud toitude valmimist ootama jääda ning peame edasi liikuma Beverage manageri, ehk siis kooli jookidülema kabinetti. Nagu kõik, kes meiega pikemalt vestelnud on, alustab ta juba tuttava koolikorraldusskeemiga ning näitab meile üksipulgi kõikide restoranid menüüde variante. Samuti saame teada, et marketingi tundides, millega ta samuti tegeleb, õpivad õpilased (advanced level), ehk siis need, kes juba toitlustusmanagementi studeerivad, restorani käivitamise protsessi päris algusest. Igaüks loob endale paberil nö päris restorani, koos finantsplaaniga ning kõik koostatud dokumendid, menüüd, eelarved ja kõik muu on siis koos ühes suures kaustas, mida ka meile põhjalikult näidatakse. Asi tundub huvitav.

Seejärel liigume mängurestoranidest päris restoranidesse ning saame põhjaliku ülevaate, kuidas funktsioneerivad 3 söögikohta. Lõunasööke (3-käigulisi) pakub Pembroke Suite, kuhu ka meil soovitatakse kohad broneerida ning oma silma ja maitsmismeeltega nende õpilaste tööd ära proovida. Oleme asjast väga huvitatud ja juba järgmise kümne minuti jooksul on meil kohad reedesele lõunasöögile, kus kõik, mida tehakse on tehtud õpilaste poolt tundide raames – nii söögid, teenindus kui ka kõik, mis puutub planeerimisse. Broneerida saavad sinna lõunasööke kõik, kes soovivad ning aja jooksul on koolil tekkinud oma klientuur, sest 15 euroga 3 käiguline restorani lõunasöök on oma hinnaskaalalt ka kohalikele väga soodne. Lõunasöögid toimuvad T-R ja kohad tuleb ette broneerida. Palju kasutavad seda ka firmad ärilõunate korraldamiseks.

Teine restoran Voultes pakub 4-käigulisi õhtusööke (hinnaga 20 eurot), seda siis 3 korda nädalas ning lisaks sellele saab neilt tellida sünnipäeva- ja muude tähtpäevade tarvis laudu. Hommikupoolikuti pakutakse seal kohalikele kooliõpilastele näidislõunaid, mis on siis kooli tutuvustava ekskursiooni osa ja maksab osalisele 7 eurot. Õpilased näevad, mida nad täpselt seal koolis õppida saavad ning lisaks sellele tehakse asi neile põnevamaks ning kindlasti jääb selline külaskäik rohkem meelde ja tekitab soovi ka ise siia õppima tulla. Voultes näeb väga esinduslik välja, selline võlviline ja pidulik, nagu ka nimi ütleb. Selles restoranis teevad tööd juba vanemate kursuste õpilased (ehk siis advanced levels).

Eriti tore, et menüüd on aastaks ette tehtud ning seotud koka õppekavadega. Kõik, mida on vaja õpetada, on juba varakult menüüs ja klientidele teada. Üks menüü kehtib ühe nädala.

Lisaks väga põnevale koolipäevale õnnestus meil külastada ka ühte kaunimat kaluriküla Marsaxoki, kus sõime ka oma õhtusöögi. Marsaxloki teevad omanäoliseks tüüpilised triibulised Malta paadid, mida kutsutakse Luzzu’deks ning mida kohtab muidugi kõikjal, kuid selles külakeses on neid väga palju üheskoos ning seetõttu mõjuvad nad väga maltalikult. Triibud paatidel näitavad paadimehe kodukohta ning on maltale iseloomulikud juba pikka aega. Loomulikult sööme kala, mida muud siis mereäärses kohas tahta.

Marsxlokist pole kaugel ka Sinine grott ehk Blue Grotto, kus peaaegu sellise paadiga ka väike tiiruke kaljude all ja koobastes õnnestub teha, tundub, et meil vedas väga ning püüdsime veel viimase hiise paadi. Tagasi kodukanti jõdmisega on juba veidike raskusi, sest osa busse hilisel ajal ei käi ning peame koju saamiseks lennujaamast läbi põikama. Kuna Malta on väike ja arusaadav, ei tee see meie sõitu pikemaks, sest lennujaamast on busside valik väga suur ning ilma tõrgeteta jõuame oma tornini St Juliansis.